Det blev en lugn och klar natt. Vildgässen brydde sig inte om att söka skydd i någon av grottorna, utan stodo och sovo uppe på bergshöjden, och pojken hade lagt sig i det korta, torra gräset bredvid gässen.

Det var starkt månsken den där natten, så starkt, att pojken hade svårt för att somna. Han låg och tänkte på hur länge han hade varit hemifrån, och han räknade ut, att det var tre veckor, sedan han hade börjat resan. På samma gång kom han ihåg, att det var påskafton denna kväll.

"I natt är det, som alla trollkäringar kommer hem från Blåkulla," tänkte han och skrattade för sig själv. För han var litet rädd både för näcken och tomten, men trollkäringar trodde han inte det minsta på.

Om det hade funnits trollpackor ute den kvällen, så borde han då ha sett dem. Det var så klart ljust uppåt himlen, att inte den minsta svarta punkt kunde röra sig i luften, utan att han skulle märka den.

Medan han låg där med näsan i vädret och tänkte på detta, fick han syn på något vackert. Månskivan stod hel och rund tämligen högt uppe, och framför den kom en stor fågel flygande. Han flög inte förbi månen, utan han kom så, som om han skulle ha flugit ut ur den. Fågeln syntes svart mot den ljusa grunden, och vingarna sträckte sig från den ena kanten av månskivan till den andra. Han flög så jämnt fram i samma riktning, att pojken tyckte, att han var ritad på månskivan. Kroppen var liten, halsen lång och smal, benen hängde ner, långa och tunna. Det kunde inte vara annat än en stork.

Ett par ögonblick därefter slog herr Ermenrich, storken, ner bredvid honom. Han böjde sig över pojken och stötte till honom med näbben för att få honom vaken.

Pojken satte sig genast upp. "Jag sover inte, herr Ermenrich," sade han. "Hur kommer det sig, att ni är ute mitt i natten, och hur står det till på Glimmingehus? Vill ni tala med mor Akka?"

"Det är för ljust att sova i natt," svarade herr Ermenrich. "Därför företog jag mig att resa hitöver till Karlsön och söka upp dig, min vän Tummetott. Jag fick veta av en fiskmås, att du fanns här denna natt. Jag har ännu inte flyttat över till Glimmingehus, utan jag bor kvar i Pommern.

Pojken blev alldeles otroligt glad över att herr Ermenrich hade sökt upp honom. De språkade om allt möjligt som gamla vänner. Till sist frågade storken om inte pojken hade lust att fara ut och rida en stund i den vackra natten.

Jo, det ville pojken mycket gärna, om storken bara lagade så, att han komme tillbaka till vildgässen före soluppgången. Det lovade han, och så bar det av med dem.

Herr Ermenrich flög på nytt rätt mot månen. De stego och stego, havet sjönk djupt ner, men flykten gick så sällsamt lätt, att det nästan föreföll, som om de låge stilla i luften.

Pojken tyckte, att det var en orimligt kort tid, som flykten hade varat, då herr Ermenrich sänkte sig för att slå ner.

De landade på en ödslig havsstrand, som var täckt med jämn, fin sand. Längs kusten löpte en lång rad av flygsandskullar med strandråg på topparna. De voro inte mycket höga, men de hindrade pojken från att se något av inlandet.

Herr Ermenrich ställde sig på en sandkulle, drog upp ena benet och böjde halsen bakåt för att sticka in näbben under vingen. "Du kan vandra omkring en stund här på stranden," sade han till Tummetott, "medan jag vilar mig. Men gå inte längre bort, än att du hittar tillbaka till mig!"

Pojken ämnade för det första klättra upp på en flygsandskulle för att se hur landet såg ut därinnanför. Men när han hade gått ett par steg, stötte han med framkanten av träskon mot något hårt. Han böjde sig ner och såg, att på sanden låg en liten kopparslant, som var så tärd av ärg, att den var nästan genomskinlig. Den var så dålig, att han inte en gång brydde sig om att stoppa den på sig, utan bara sparkade undan den.

Men när han åter stod upprätt, blev han helt häpen, för på två stegs avstånd reste sig en hög, mörk mur med en stor, tornförsedd port.

Ögonblicket förut, då pojken böjde sig ner, hade havet brett ut sig glittrande och blankt, och nu var det bortskymt av en lång mur med tinnar och torn. Och alldeles mittför honom, där det förut hade legat bara några tångbankar, öppnade sig den stora murporten.

Pojken förstod nog, att det var spökeri med i spelet. Men detta var inte något att bli rädd för, tyckte han. Det var inte några farliga troll eller annan ondskap, som han alltid fruktade att råka ut för om nätterna. Både muren och porten voro så präktigt uppförda, att han bara fick lust att se vad som kunde finnas bakom dem. "Jag får lov att ta reda på vad detta kan vara," tänkte han och begav sig in genom porten.

I det djupa portvalvet sutto väktare, klädda i brokiga, puffade kläder, med långskaftade spjutyxor bredvid sig, och spelade tärning. De tänkte bara på spelet och gåvo inte akt på pojken, som helt hastigt skyndade förbi dem.

Innanför porten fann han en öppen plats, belagd med stora, jämna stenflisor. Runt omkring stodo höga, präktiga hus, och mellan dem öppnade sig långa, smala gator.

På platsen framför porten vimlade det av människor. Männen buro långa, pälsbrämade kappor över underklädnader av siden, plymprydda baretter sutto på sned på deras huvud, på bröstet hängde präktiga kedjor. De voro allesammans så ståtligt utstyrda, att de kunde ha varit kungar.

Kvinnorna gingo i toppiga mössor, långa kjolar och trånga ärmar. De voro också präktigt klädda, men deras ståt gick inte på långt när upp mot männens.

Det här var ju alldeles som i den gamla sagoboken, som mor tog fram någon gång ur kistan och visade honom. Pojken kunde rakt inte tro sina ögon.

Men det, som var märkvärdigare att se än både männen och kvinnorna, det var själva staden. Varje hus var så byggt, att det vände en gavel åt gatan. Och gavlarna voro så utpyntade, att man kunde tro, att de ville tävla med varandra om vem som skulle kunna uppvisa de skönaste prydnaderna.

Den, som helt hastigt får se så mycket nytt, kan inte hinna att bevara alltsammans i minnet. Men pojken kunde ändå efteråt komma ihåg, att han hade sett trappstegsgavlar, som buro bilder av Kristus och hans apostlar på de olika avsatserna, gavlar, där bilder stodo i nisch vid nisch hela väggen uppefter, gavlar, som voro inlagda med mångfärgade glasbitar, och gavlar, som voro randiga och rutiga av vit och svart marmor.

Medan pojken beundrade allt detta, kom en häftig brådska över honom. "Något sådant har aldrig mina ögon förr sett. Något sådant får de aldrig mer se," sade han till sig själv. Och han började springa inåt staden, gata upp och gata ner.

Gatorna voro trånga och smala, men inte tomma och dystra som i de städer, som han kände till. Det fanns folk överallt. Gamla gummor sutto vid sina dörrar och spunno utan spinnrock, bara med hjälp av en kavle. Köpmännens bodar voro som marknadsstånd öppna åt gatan. Alla hantverkare höllo sig utomhus med sitt arbete. På ett ställe kokades tran, på ett annat garvades hudar, på ett tredje håll fanns en lång repslagarbana.

Om pojken bara hade haft tid på sig, hade han kunnat få lära sig att förfärdiga allt möjligt. Här såg han hur vapensmeder hamrade ut tunna bröstharnesk, hur guldsmeder satte in ädla stenar i ringar och armband, hur svarvare förde sina järn, hur skomakare sulade röda, mjuka skor, hur gulddragaren tvinnade guldtråd, och hur vävarna slogo in silke och guld i sina vävar.

Men pojken hade inte tid att stanna. Han bara rusade framåt för att hinna se så mycket som möjligt, innan alltsammans skulle försvinna igen.

Den höga muren löpte runt om hela staden, omstängde den, som en gärdsgård stänger för en åker. Vid slutet av varje gata såg han den, tornprydd och tinnkrönt. Uppe på muren gingo krigsknektar i blänkande harnesk och hjälmar.

När han hade sprungit tvärsigenom hela staden, kom han fram till ännu en port i muren. Därutanför låg havet med hamnen. Pojken såg gammaldags skepp med roddarbänkar mittöver och höga uppbyggnader i för och akter. Somliga lågo och togo in last, andra kastade just ankar. Bärare och köpmän skyndade om varandra. Överallt rådde brådska och liv.

Men inte heller här tyckte han sig ha tid att dröja. Han skyndade in mot staden igen, och nu kom han fram till Stortorget. Där stod domkyrkan med tre höga torn och djupa, bildprydda portvalv. Väggarna voro så utsirade av bildhuggare, att där inte fanns en sten, som inte hade sin prydnad. Och en sådan prakt, som skymtade fram genom den öppna porten, av gyllene kors och guldsmidda altaren och präster i guldskrudar! Mittemot kyrkan låg ett hus, som hade tinnar på taket och ett enda smalt, skyhögt torn. Det var väl rådhuset. Och mellan kyrkan och rådhuset, runt om hela torget, reste sig de sköna gavelhusen i mångfaldigaste utsmyckning.

Pojken hade sprungit sig både varm och trött. Han trodde sig nu ha sett det märkvärdigaste och började därför gå långsammare. Den gatan, som han nu hade slagit in på, var säkert den, där stadsborna köpte sina präktiga kläder. Han såg fullt av folk stå framför de små bodarna, där köpmännen bredde ut över disken blommigt, styvt siden, tjockt guldtyg, skiftande sammet, lätta florsdukar och spindelvävstunna spetsar.

Förut, när pojken sprang så fort, hade ingen gett akt på honom. Människorna hade visst trott, att det bara var en liten grå råtta, som kilade förbi dem. Men nu, när han gick gatan fram helt sakta, fick en av köpmännen syn på honom och började vinka åt honom.

Pojken blev först ängslig och ville skynda undan, men köpmannen bara vinkade och log och bredde ut på disken ett härligt stycke sidendamast liksom för att locka honom.

Pojken skakade på huvudet. "Jag blir aldrig så rik, att jag kan köpa en meter av det där tyget," tänkte han.

Men nu hade de fått syn på honom i varenda bod hela gatan utefter. Vart han såg, stod en krämare och vinkade åt honom. De lämnade sina rika kunder och tänkte bara på honom. Han såg hur de skyndade in i bodens doldaste vrå för att hämta det bästa, de hade att sälja, och hur deras händer darrade av brådska och iver, medan de lade fram det på disken.

När pojken fortfor att gå framåt, kastade sig en av köpmännen över disken, sprang fatt honom och lade ner framför honom silvertyg och vävda tapeter, som strålade av färger. Pojken kunde inte annat än skratta åt honom. Krämaren måtte väl begripa, att en fattig stackare som han inte kunde köpa sådana saker. Han stannade och höll ut sina två tomma händer, för att de skulle förstå, att han ingenting ägde, och lämna honom i fred.

Men köpmannen sträckte upp ett finger och nickade och sköt fram mot honom hela högen av härliga varor.

"Kan han mena, att han vill sälja allt detta för ett guldmynt?" undrade pojken.

Köpmannen tog fram ett litet, slitet och dåligt mynt, det ringaste man kunde se, och visade det för honom. Och han var så ivrig att få sälja, att han ökade på sin hög med ett par stora, tunga silverbägare.

Då började pojken gräva i sina fickor. Han visste nog, att han inte ägde en enda slant, men han kunde inte låta bli att känna efter.

Alla de andra köpmännen stodo och försökte att se hur handeln skulle avlöpa, och när de märkte, att pojken började gräva i fickorna, kastade de sig över diskarna, togo händerna fulla av guld- och silversmycken och bjödo ut dem till honom. Och alla visade de honom, att vad de begärde i betalning var bara en enda liten slant.

Men pojken vände ut och in på både väst- och byxfickor, för att de skulle se, att han ingenting ägde. Då fingo de tårar i ögonen, alla dessa ståtliga köpmän, som voro så mycket rikare än han. Han blev till sist rörd över att de sågo så ängsliga ut, och han eftersinnade om han inte på något sätt kunde hjälpa dem. Och så kom han att tänka på den ärgiga slanten, som han nyss hade sett på stranden.

Han gav sig till att springa framåt gatan, och lyckan var med honom, så att han kom till samma port, som han först hade råkat på. Han rusade genom den och började leta efter den lilla ärggröna kopparslanten, som hade legat på stranden för en stund sedan.

Han fann den också mycket riktigt, men när han hade tagit upp den och ville skynda tillbaka inåt staden med den, såg han endast havet framför sig. Ingen stadsmur, ingen port, inga väktare, inga gator, inga hus syntes nu till, utan endast havet.

Pojken kunde inte hjälpa, att han fick tårarna i ögonen. Han hade trott i början, att det han såg inte var annat än en synvilla, men det hade han hunnit glömma. Han hade bara tänkt på hur vackert allting var. Han kände riktigt djup sorg över att staden var försvunnen.

I samma ögonblick vaknade herr Ermenrich och kom fram till honom. Men han hörde honom inte, utan storken måste stöta till honom med näbben för att göra sig bemärkt. "Jag tror, att du står här och sover, du som jag," sade herr Ermenrich.

"Ack, herr Ermenrich!" sade pojken. "Vad var det för en stad, som nyss stod här?"

"Har du sett en stad?" sade storken. "Du har sovit och drömt, som jag säger."

"Nej, jag har inte drömt," sade Tummetott, och han berättade för storken allt, vad han hade upplevat.

Då sade herr Ermenrich: "Jag för min del, Tummetott, tror, att du har fallit i sömn här på stranden och drömt allt detta. Men jag vill inte dölja för dig, att Bataki, korpen, som är den lärdaste av alla fåglar, en gång har berättat för mig, att på den här stranden förr i världen har legat en stad, som kallades Vineta. Den var så rik och lycklig, att ingen stad någonsin har varit härligare, men dess invånare hängav sig olyckligtvis åt övermod och praktlystnad. Till straff för detta, säger Bataki, blev staden Vineta översvämmad av en stormflod och nersänkt i havet. Men dess invånare kan inte dö, och inte heller förstöres deras stad. Och en natt vart hundrade år stiger den i all sin prakt upp ur havet och ligger på jordytan jämnt en timme."

"Ja, så måste det vara," sade Tummetott, "för detta har jag sett."

"Men när timmen är förbi, sjunker den ner i havet igen, om inte en köpman i Vineta under tiden har fått sälja något till en levande varelse. Om du, Tummetott, bara hade haft en aldrig så liten slant att betala köpmännen, hade Vineta fått ligga kvar här på stranden, och dess människor hade fått leva och dö som andra människor."

"Herr Ermenrich," sade pojken, "nu förstår jag varför ni kom och hämtade mig mitt i natten. Det var därför, att ni trodde, att jag skulle kunna frälsa den gamla staden. Jag är så ledsen, att det inte gick, som ni ville, herr Ermenrich."

Han satte händerna för ögonen och grät. Det var inte gott att säga vem som såg mest bedrövad ut, pojken eller herr Ermenrich.

Den levande staden.

Måndag 11 april.

Annandag påsk på eftermiddagen voro vildgässen och Tummetott ute på flykt. De foro fram över Gottland.

Den stora ön låg jämn och slät under dem. Marken var rutig alldeles som i Skåne, och det fanns gott om både kyrkor och gårdar. Men det var den skillnaden, att det låg flera lövängar mellan fälten här, och så voro inte gårdarna kringbyggda. Och några stora herrgårdar med gamla, tornprydda slott och vidsträckta parker fanns det alls inte.

Vildgässen hade tagit vägen över Gottland för Tummetotts skull. Han hade nu i två dagar varit sig alldeles olik och inte sagt ett glatt ord. Det kom sig därav, att han bara tänkte på den där staden, som på ett så besynnerligt sätt hade visat sig för honom. Han hade aldrig sett något så vackert och präktigt, och han kunde inte förlika sig med att han inte hade fått rädda den. Han var inte blödig av sig annars, men han riktigt sörjde över de sköna byggnaderna och de ståtliga människorna.

Både Akka och gåskarlen hade sökt övertyga Tummetott, att han hade varit ute för en dröm eller synvilla, men pojken ville inte höra på något sådant. Han var så viss om att han verkligen hade sett vad han sett, att ingen kunde rubba honom från denna övertygelse. Han gick omkring så bedrövad, att hans reskamrater blevo oroliga för honom.

Just då pojken var som mest nedslagen, hade den gamla Kaksi kommit tillbaka till flocken. Hon hade blivit kastad mot Gottland och hade måst resa över hela ön, innan hon av några kråkor hade fått höra, att reskamraterna befunno sig på Lilla Karlsön. När Kaksi fick veta vad som felades Tummetott, sade hon helt plötsligt:

"Om Tummetott sörjer över en gammal stad, så kan vi snart trösta honom. Kom bara med, så ska jag föra er till en plats, som jag såg i går! Han ska inte länge behöva att vara bedrövad.”

Därpå hade gässen tagit farväl av fåren, och nu voro de på väg till det ställe, som Kaksi ville visa Tummetott. Så sorgsen han än var, kunde han inte låta bli att som vanligt titta ner på landet, som han for fram över.

Han tyckte, att det såg ut, som om hela ön från början skulle ha varit en sådan där hög, brant klippa som Karlsön, fast mycket större förstås. Men sedan hade den på något sätt blivit utplattad. Någon hade tagit en stor kavle och kavlat över den, som om den hade varit ett stycke deg. Inte för att den hade blivit alldeles jämn och slät som en brödkaka, det hade den visst inte. Medan de hade farit utmed kusten, hade han på flera håll sett höga, vita kalkväggar med grottor och raukar, men på de flesta ställen voro de utplånade, och stranden sjönk oansenlig ner mot havet.

På Gottland hade de en vacker och fridfull helgdagseftermiddag. Det rådde ett ljumt vårväder, träden hade stora knoppar, vårblommor klädde marken i lövängarna, popplarnas långa, tunna hängen svajade, och i de små trädgårdarna, som funnos vid var stuga, stodo krusbärsbuskarna alldeles gröna.

Värmen och vårknoppningen hade lockat ut människor på vägar och gårdar, och varhelst några av dem voro samlade, höllo de på att leka. Det var inte allenast barnen, som lekte, utan också de vuxna. De kastade till måls med stenar, och de slogo bollar upp i luften med så granna lyror, att de nästan nådde till vildgässen. Det såg muntert och trevligt ut, att se stort folk leka, och pojken skulle nog ha glatt sig åt det, om han hade kunnat glömma sin harm över att han inte hade kunnat rädda den gamla staden.

Han måste ändå erkänna, att detta var en vacker färd. Det fanns så mycket sång och ljud i luften. Små barn lekte en ringlek och sjöngo till. Och frälsningsarmén var ute. Han såg en hel hop människor, klädda i svart och rött, sitta i en skogsbacke och spela på gitarrer och mässingsinstrument. På en väg kom en stor skara människor. Det var godtemplare, som hade varit på lustfärd. Han kände igen dem på de stora fanorna med guldinskrifterna, som svajade över dem. Och sång på sång sjöngo de, så länge som han kunde höra dem.

Pojken kunde aldrig sedan tänka på Gottland utan att på samma gång tänka på lekar och sånger.

En lång stund hade han suttit och sett ner, men nu råkade han att lyfta ögonen. Det kan ingen beskriva hur häpen han blev. Utan att han hade märkt det, hade gässen lämnat det inre av ön och farit västerut mot kusten. Nu låg det vida, blå havet framför honom. Men det var inte havet, som var märkvärdigt, utan en stad, som reste sig på havsstranden.

Pojken kom österifrån, och solen hade börjat sjunka mot väster. När han närmade sig staden, stodo dess murar och torn och höga gavelhus och kyrkor alldeles svarta mot den ljusa aftonhimlen. Han kunde därför inte se hur det i verkligheten stod till med dem, och under ett par ögonblick trodde han, att detta var en lika präktig stad som den han hade sett under påsknatten.

När han kom riktigt fram till den, såg han, att den var både lik och olik den där staden från havsbottnen. Det var samma skillnad, som om man ena dagen finge se en man klädd i purpur och smycken och en annan dag såge honom utblottad och i trasor.

Ja, den här staden hade nog en gång varit likadan som den han satt och tänkte på. Den här var också omgiven av en stadsmur med torn och portar. Men tornen i denna staden, som hade fått förbliva på land, stodo taklösa, ihåliga och tomma. Portarna voro utan dörrar, väktare och krigsknektar voro försvunna. All den glänsande prakten var borta. Det var bara den nakna, gråa stenstommen, som fanns där.

När pojken kom längre inöver staden, såg han, att den till största delen var bebyggd med små, låga hus, men här och där funnos kvar några höga gavelhus och några kyrkor, som voro från den gamla tiden. Gavelhusens väggar voro vitmenade och alldeles utan prydnader, men därför att pojken så nyss hade sett den sjunkna staden, tyckte han sig förstå hur de hade varit smyckade: somliga med bildstoder och andra med svart och vit marmor. Och på samma sätt var det med de gamla kyrkorna. De flesta av dem voro taklösa med nakna innandömen. Fönsteröppningarna stodo tomma, golven voro gräsbeväxta, och uppåt väggarna klättrade murgröna. Men nu visste han hur de en gång hade sett ut, att de hade varit täckta av bildverk och målningar, att koret hade ägt smyckat altare och gyllne kors, och att där hade rört sig präster, som hade varit klädda i guldskrudar.

Pojken såg också de smala gatorna, som voro nästan folktomma på helgdagseftermiddagen. Han visste, han, vilken ström av ståtliga människor som en gång hade myllrat fram på dem. Han visste, att de hade varit som stora verkstäder, fulla av alla slags arbetare.

Men vad Nils Holgersson inte såg, det var, att staden än i dag var både vacker och märkvärdig. Han såg varken de trevliga kojorna vid bakgatorna med svarta väggar, vita knutar och röda pelargonier bakom de blanka fönsterrutorna eller de många vackra trädgårdarna och alléerna eller skönheten hos de rankklädda ruinerna. Hans ögon voro så fyllda av det förgångnas härlighet, att han inte kunde se något gott hos det nuvarande.

Vildgässen foro ett par gånger fram och tillbaka över staden, för att Tummetott riktigt väl skulle få se allting. Till sist sänkte de sig ner på det gräsbeväxta golvet i en ruinkyrka för att stanna där över natten.

När de redan hade ställt sig att sova, var Tummetott ännu vaken och såg genom de brustna takvalven upp mot den blekröda aftonhimlen. Då han hade suttit där en stund, tänkte han, att han inte mer ville gräma sig över att han inte hade kunnat rädda den sjunkna staden.

Nej, det ville han inte, sedan han hade fått se den här. Om den staden som han hade sett, inte hade fått sjunka ner på havsbottnen igen, så hade den kanske om någon tid blivit lika förfallen, som denna var. Kanske skulle den inte ha kunnat motstå tiden och förgängelsen, utan snart ha stått med taklösa kyrkor och prydnadslösa hus och ödsliga, tomma gator såsom denna. Då var det bättre, att den fanns kvar i all sin härlighet nere i det fördolda.

"Det var bäst, att det gick, som det gick," tänkte han. "Om jag hade makt att rädda staden, tror jag inte, att jag ville göra det." Sedan sörjde han inte mer över den saken.

Och det är nog många av dem, som äro unga, som tänka på samma sätt. Men när människor bli gamla och ha fått vänja sig att vara nöjda med litet, då äro de mer glada åt det Visby, som finns, än åt ett grant Vineta på havsbottnen.

Det blev en rolig og klar nat. Vildgæssene gad ikke søge ly i nogen af hulerne, de stod og sov oppe på den høje klippe, og drengen havde lagt sig i det korte, tørre græs ved siden af gæssene.

      Det var kraftigt måneskin den nat, så kraftigt at drengen havde svært ved at sove. Han lå og tænkte på hvor længe han havde været hjemmefra, og han regnede ud at det var tre uger siden han var begyndt på rejsen. Samtidig huskede han at det denne aften var påskelørdag aften.

      Det er i nat at alle heksene kommer hjem fra Bloksbjerg, tænkte han og lo ved sig selv. For han var en lille smule bange for både nøkken og nissen, men hekse troede han overhovedet ikke på.

      Hvis der havde været hekse ude den aften, burde han jo have set dem. Der var så klart og lyst oppe i himlen at ikke den mindste sorte prik kunne bevæge sig i luften uden at han ville opdage det.

      Mens han lå dér med næsen i vejret og tænkte på dette, fik han øje på noget smukt. Måneskiven stod hel og rund ganske højt oppe, og foran den kom en stor fugl flyvende. Den fløj ikke forbi månen, det var snarere som om den kom flyvende ud af den. Fuglen så sort ud mod den lyse baggrund, og vingerne strakte sig fra den ene side af måneskiven til den anden. Den fløj så jævnt af sted i samme retning at det forekom drengen at den var tegnet på måneskiven. Kroppen var lille, halsen lang og slank, de lange og tynde ben hang ned. Det kunne ikke være andet end en stork.

      Et par øjeblikke senere landede hr. Ermenrich, storken, ved siden af ham. Han bøjede sig ned over drengen og skubbede til ham med næbbet for at få ham vågen.

      Drengen satte sig straks op.

      - Jeg sover ikke, hr. Ermenrich, sagde han. - Hvordan går det til at I er ude midt om natten, og hvordan står det til på Glimmingehus? Vil I tale med mor Akka?

      - Det er for lyst til at sove i nat, svarede hr. Ermenrich. - Derfor bestemte jeg mig til at tage herover til Karlsön og opsøge dig, min ven Tommeltot. Jeg fik at vide af en fiskemåge at du var her i nat. Jeg er ikke flyttet over til Glimmingehus endnu, jeg bor stadig i Pommern.

      Drengen blev styrtende glad for at hr. Ermenrich havde opsøgt ham. De talte sammen om alt muligt ligesom gamle venner. Til sidst spurgte storken om drengen ikke ville tage med ud at flyve lidt i den smukke nat.

      Jo, det ville drengen meget gerne hvis storken bare sørgede for at han kom tilbage til vildgæssene inden solopgang. Det lovede han, og af sted fløj de.

      Hr. Ermenrich fløj på ny lige mod månen. De steg og steg, havet sank dybt ned, men flyvningen gik så sælsomt let at det næsten virkede som om de lå stille i luften.

      Drengen syntes det var umådelig kort tid flyveturen havde varet, da hr. Ermenrich sænkede sig ned for at lande.

      De gik ned på en øde strandbred der var dækket med jævnt, fint sand. På kysten lå der en lang række klitter med marehalm på toppen. De var ikke særlig høje, men de hindrede drengen i at se noget af landet inde bagved.

      Hr. Ermenrich stillede sig på en klit, trak det ene ben op og bøjede halsen bagover for at stikke næbbet ind under vingen.

      - Du kan gå rundt lidt her på stranden, sagde han til Tommeltot, - mens jeg hviler mig. Men gå ikke længere væk end at du kan finde tilbage til mig!

      Først havde drengen til hensigt at klatre op på en klit for at se hvordan landet så ud indenfor. Men da han havde gået et par skridt, stødte hans træskosnude mod noget hårdt. Han bukkede sig ned og så at der i sandet lå en lille kobberskilling som var så tæret af ir at den var næsten gennemsigtig. Den var så ussel at han ikke engang gad stikke den i lommen, men bare sparkede den til side.

      Men da han rejste sig op igen, blev han meget forbløffet, for på to skridts afstand rejste der sig en høj, mørk mur hvori der var en stor port med et tårn ovenover.

      Øjeblikket forinden, da drengen bukkede sig ned, havde havet ligget glitrende og blankt, og nu var det skjult bag en lang mur med tårne og tinder. Og lige ud for ham, hvor der før havde ligget nogle tangvolde, åbnede den store port i muren sig.

      Drengen forstod godt at der var spøgeri med i spillet. Men dette var ikke noget at blive bange for, syntes han. Det var ikke farlige trolde eller noget andet ondt som han altid var bange for at møde om natten. Både muren og porten var så pragtfuldt bygget at han fik lyst til at se hvad der kunne være bag ved dem. Jeg bliver nødt til at finde ud af hvad det kan være for noget, tænkte han og begav sig ind gennem porten.

      I den dybe porthvælving sad nogle vagter iført broget, puffet tøj og med langskaftede hellebarder ved siden og spillede terning. De tænkte kun på deres spil og gav ikke agt på drengen der skyndte sig meget hurtigt forbi dem.

      Inden for porten fandt han en åben plads, belagt med store, glatte stenfliser. Rundt om den lå høje, pragtfulde huse, og mellem dem åbnede der sig lange, smalle gader.

      På pladsen ved porten myldrede det med mennesker. Mændene bar lange, pelsbræmmede kapper over tøj af silke, på hovedet havde de fjerbuskprydede baretter på sned, på brystet hang der pragtfulde kæder. De var alle sammen så fornemt udstyret som havde de været konger.

      Kvinderne gik med høje spidse huer, lange skørter og snævre ærmer. De var også pragtfuldt klædt, men deres pragt kunne slet ikke måle sig med mændenes.

      Dette var jo fuldkommen som i den gamle eventyrbog som mor en sjælden gang tog op af kisten og viste ham. Drengen kunne simpelt hen ikke tro sine egne øjne.

      Men det der var endnu mere bemærkelsesværdigt at se end både mændene og kvinderne, det var selve byen. Hvert hus var bygget sådan at det vendte en gavl ud mod gaden. Og gavlene var udsmykkede på sådan en måde at man skulle tro at de kappedes med hinanden om hvem der kunne opvise de smukkeste prydelser.

      Den der meget hastigt kommer til at se så meget nyt, kan ikke nå at indprente det alt sammen i hukommelsen. Men bagefter huskede drengen alligevel at han havde set trappegavle der bar statuer af Kristus og hans apostle på hver enkelt afsats, gavle hvor der var anbragt statuer i niche efter niche op ad hele væggen, gavle som var indlagt med mangefarvede glasstykker, og gavle som var stribede og ternede af hvid og sort marmor.

      Mens drengen beundrede alt dette, kom der et forfærdeligt hastværk over ham.

      - Sådan noget har mine øjne aldrig set før. Sådan noget får de aldrig mere at se, sagde han til sig selv. Og han begyndte at løbe ind i byen, gade op og gade ned.

      Gaderne var trange og smalle, men ikke tomme og skumle som i de større byer han kendte til. Der var mennesker overalt. Gamle koner sad i deres dør og spandt uden spinderok, blot ved hjælp af en håndten. Købmændenes butikker var ligesom markedsboder åbne ud mod gaden. Alle håndværkere holdt til udendørs med deres arbejde. Et sted blev der kogt tran, et andet garvede man huder, et tredje sted var der en lang reberbane.

      Hvis bare drengen havde haft tid, kunne han have lært at fremstille alt muligt. Her kunne han se hvordan våbensmede hamrede tynde brystharnisker ud, hvordan guldsmede indfattede ædelsten i ringe og armbånd, hvordan drejere håndterede deres drejestål, hvordan skomagere forsålede røde, bløde sko, hvordan guldtrækkeren spandt guldtråd, og hvordan væverne vævede deres stoffer med silke og guld.

      Men drengen havde ikke tid til at standse. Han styrtede bare af sted for at nå at se så meget som muligt inden det hele ville forsvinde igen.

      Den høje mur gik rundt om byen, omsluttede den som et stengærde omslutter en mark. For enden af hver gade så han den, prydet med tårne og kronet med tinder. Oppe på muren gik der krigsknægte i skinnende harnisker og hjelme.

      Da han var løbet tværs igennem hele byen, kom han hen til endnu en port i muren. Uden for den lå havet med havnen. Drengen så gammeldags skibe med rorsbænke midt henover og højt bygget op for og agter. Nogle lå og tog last ind, andre kastede netop anker. Dragere og købmænd ilede af sted mellem hinanden. Overalt herskede der travlhed og liv.

      Men heller ikke her syntes han at han havde tid til at dvæle. Han skyndte sig ind mod byen igen, og nu kom han hen til Stortorget. Der lå domkirken med tre høje tårne og dybe, billedsmykkede porthvælvinger. Billedhuggerne havde prydet væggene sådan at der ikke var en sten der ikke havde sin udsmykning. Og hvilken pragt kunne man ikke skimte gennem den åbne dør, gyldne kors og guldforsirede altre og præster i guldindvirkede ornater! Lige over for kirken lå der et hus som havde tinder på taget og et eneste slankt, himmelhøjt tårn. Det var nok rådhuset. Og mellem kirken og rådhuset, hele torvet rundt, rejste de smukke gavlhuse sig med en mangfoldighed af udsmykning.

      Drengen havde løbet sig både varm og træt. Han mente at han nu havde set det allermest spændende og begyndte derfor at gå langsommere. Den gade han nu var kommet ind i, var nok den hvor byens beboere købte deres pragtfulde tøj. Han så masser af mennesker stå foran de små boder hvor købmændene bredte blomstret, tyk silke og stift, guldindvirket stof ud over diskene, changerende fløjl, lette florstoffer og spindelvævstynde kniplinger.

      Før, da drengen løb så hurtigt, var der ingen som havde ænset ham. Folk havde sikkert troet at det bare var en lille grå mus der pilede forbi dem. Men nu, hvor han ganske langsomt gik hen ad gaden, fik en af købmændene øje på ham og begyndte at vinke ad ham.

      Først blev drengen ængstelig og ville skynde sig væk, men købmanden blev ved med at vinke og smile og bredte et prægtigt stykke silkedamask ud på disken ligesom for at lokke ham.

      Drengen rystede på hovedet. Jeg bliver aldrig så rig at jeg kan købe en meter af det stof, tænkte han.

      Men nu havde de fået øje på ham i hver eneste bod hele gaden igennem. Hvor han end så hen, stod der en kræmmer og vinkede ad ham. De forlod deres rige kunder og tænkte kun på ham. Han så hvordan de skyndte sig ind i bodens mest afsides krog for at hente det bedste de havde at sælge, og hvordan deres hænder skælvede af hastværk og iver mens de lagde det frem på disken.

      Da drengen stadig gik videre, sprang en af købmændene over disken, løb efter ham, indhentede ham og lagde sølvindvirket stof og vævede, farvestrålende tapeter ud foran ham. Drengen kunne ikke lade være med at le ad ham. Kræmmeren måtte da forstå at en fattig stakkel som ham ikke kunne købe den slags ting. Han standsede op og holdt sine to tomme hænder frem så de kunne forstå at han ingenting ejede, og lade ham være i fred.

      Men købmanden strakte en finger i vejret og nikkede og skubbede hele bunken af dejlige varer hen til ham.

      Mon han mener at han vil sælge alt det for en guldmønt? tænkte drengen.

      Købmanden tog en lille, slidt og dårlig mønt frem, den ringeste man kunne forestille sig, og viste ham den. Og han var så ivrig efter at komme til at sælge, at han lagde et par store tunge sølvbægre oven i bunken.

      Da begyndte drengen at grave i sine lommer. Han vidste godt at han ikke ejede en eneste skilling, men han kunne ikke lade være med at mærke efter.

      Alle de andre købmænd stod og prøvede at komme til at se hvordan handelen ville forløbe, og da de opdagede at drengen begyndte at grave i sine lommer, sprang de over disken, tog hænderne fulde af guld- og sølvsmykker og tilbød ham dem. Og alle viste de ham at det eneste de forlangte som betaling, blot var en eneste lille skilling.

      Men drengen vendte vrangen ud på både veste- og bukselommer så de kunne se at han ingenting ejede. Da fik de tårer i øjnene, alle disse fornemme købmænd der var så meget rigere end ham. Til sidst blev han rørt fordi de så så bekymrede ud, og han tænkte grundigt over om ikke han kunne hjælpe dem på en eller anden måde. Og så kom han i tanker om den irrede skilling som han nylig havde set på stranden.

      Han gav sig til at løbe hen ad gaden, og heldet var med ham så han kom til den samme port som han først var stødt på. Han styrtede ud igennem den og begyndte at lede efter den lille irgrønne kobberskilling der havde ligget på stranden for lidt siden.

      Han fandt den også ganske rigtigt, men da han havde samlet den op og ville skynde sig tilbage og ind i byen igen, så han kun havet ligge foran sig. Ingen bymur, ingen port, ingen vagter, ingen gader, ingen huse var nu at se, kun havet.

      Drengen kunne ikke lade være med at få tårer i øjnene. Først havde han troet at det han så, ikke var andet end et synsbedrag, men det havde han nået at glemme. Han havde bare tænkt på hvor smukt alting var. Han følte en rigtig dyb sorg over at byen var forsvundet.

      I det samme vågnede hr. Ermenrich og kom hen til ham. Men han hørte ham ikke, og storken måtte puffe til ham med næbbet for at han skulle lægge mærke til ham.

      - Jeg tror du står her og sover, du, ligesom jeg, sagde hr. Ermenrich.

      - Ak, hr. Ermenrich! sagde drengen. - Hvad var det for en by som lå her lige før?

      - Har du set en by? sagde storken. - Du har sovet og drømt som jeg siger.

      - Nej, jeg har ikke drømt, sagde Tommeltot, og han fortalte storken alt hvad han havde oplevet.

      Da sagde hr. Ermenrich: - Jeg for min del tror at du er faldet i søvn her på stranden, Tommeltot, og har drømt det alt sammen. Men jeg vil ikke skjule for dig at Bataki, ravnen, som er den lærdeste af alle fugle, engang har fortalt mig at der her på stranden tidligere har ligget en by som blev kaldt Vineta. Den var så rig og lykkelig at ingen by nogen sinde har været prægtigere, men dens indbyggere hengav sig uheldigvis til overmod og pragtlyst. Som straf for det, siger Bataki, blev byen Vineta oversvømmet af en stormflod og sænket ned i havet. Men dens indbyggere kan ikke dø, og deres by bliver heller ikke ødelagt. Og en nat hvert hundrede år stiger den op af havet i al sin pragt og ligger nøjagtig en time på jordens overflade.

      - Ja, sådan må det være, sagde Tommeltot, - for det har jeg set.

      - Men når timen er gået, synker den ned i havet igen, hvis ikke en af Vinetas købmænd imens har formået at sælge noget til et levende væsen. Hvis du, Tommeltot, bare havde haft en aldrig så lille skilling at betale købmanden med, havde Vineta fået lov til at blive liggende på stranden, og dens mennesker havde fået lov til at leve og dø som andre mennesker.

      - Hr. Ermenrich, sagde drengen, - nu forstår jeg hvorfor I kom og hentede mig midt om natten. Det var fordi I troede at jeg ville kunne frelse den gamle by. Jeg er så ked af at det ikke gik som I ville, hr. Ermenrich.

      Han slog hænderne for øjnene og græd. Det var ikke til at sige hvem der så mest bedrøvet ud, drengen eller hr. Ermenrich.

Den levende by                       

Mandag den 11. april

Anden påskedag om eftermiddagen var vildgæssene og Tommeltot ude at flyve. De fløj hen over Gotland.

      Den store ø lå jævn og flad under dem. Jorden var ternet nøjagtig som i Skåne, og der var masser af kirker og gårde. Men der var den forskel at der var flere træbevoksede områder mellem markerne, og gårdene havde ikke sammenbyggede længer. Og store herregårde med gamle, tårnprydede slotte og vidtstrakte parker var der slet ingen af.

      Vildgæssene havde taget vejen over Gotland for Tommeltots skyld. Han havde nu i to dage slet ikke lignet sig selv og ikke sagt et eneste muntert ord. Det kom af at han ikke tænkte på andet end den by der på en så besynderlig måde havde vist sig for ham. Han havde aldrig før set noget så smukt og pragtfuldt, og han kunne ikke forlige sig med at han ikke havde fået lov at redde den. Han var ellers ikke blød af sig, men han sørgede virkelig over de smukke bygninger og fornemme mennesker.

      Både Akka og gasen havde prøvet at overbevise Tommeltot om at det hele havde været en drøm eller et synsbedrag, men det ville drengen slet ikke høre tale om. Han var så sikker på at han virkelig havde set det han havde set, at ingen kunne rokke ham i hans overbevisning. Han gik så bedrøvet rundt at hans rejsekammerater blev bekymrede for ham.

      Netop da drengen var mest nedslået, var den gamle Kaksi kommet tilbage til flokken. Hun var blevet kastet mod Gotland og havde måttet flyve hen over hele øen før hun af nogle krager havde hørt at hendes rejsekammerater befandt sig på Lilla Karlsön. Da Kaksi fik at vide hvad der var i vejen med Tommeltot, sagde hun med ét:

      - Hvis Tommeltot sørger over en gammel by, så skal vi snart få ham trøstet. Kom bare med, så skal jeg føre jer til et sted jeg så i går! Han skal ikke behøve at være bedrøvet ret længe.

      Derpå havde gæssene taget afsked med fårene, og nu var de på vej til det sted som Kaksi ville vise Tommeltot. Selv om han nok var bedrøvet, kunne han som sædvanlig ikke lade være med at kigge ned på det land han fløj hen over.

      Han syntes det så ud som om hele øen oprindelig skulle have været sådan en høj, stejl klippe ligesom Karlsön, og meget større, selvfølgelig. Men så var den på en eller anden måde blevet gjort flad. Der var nogen som havde taget en stor kagerulle og rullet den ud som om den var en klump dej. Ikke fordi den var blevet helt flad og jævn som et brød, det var den bestemt ikke. Mens de havde fløjet langs kysten, havde han flere steder set høje hvide kalkvægge med huler og "raukar", men de fleste steder var de forsvundet, og stranden faldt uanselig ned mod havet.

      På Gotland havde de en smuk og fredsommelig helligdagseftermiddag. Det var lunt forårsvejr, træerne stod med store knopper, forårsblomsterne dækkede jorden under træerne på engene, poplernes lange tynde rakler svajede, og i de små haver der var ved hvert eneste hus, stod stikkelsbærbuskene helt grønne.

      Varmen og foråret der var på spring, havde lokket folk ud på veje og i gårde, og hvor som helst nogle var samlet, gav de sig til at lege. Det var ikke alene børnene der legede, det var også de voksne. De kastede til måls med sten, og de kastede bolde højt op i luften i så høje buer at de næsten ramte vildgæssene. Det så muntert og hyggeligt ud at se voksne lege, og drengen ville nok havde glædet sig over det, hvis han havde kunnet glemme sin harme over at han ikke havde kunnet redde den gamle by.

      Han måtte alligevel indrømme at det var en smuk flyvetur. Der var så megen sang og lyd i luften. Små børn legede en sangleg. Og Frelsens Hær var ude. Han så en hel mængde mennesker, klædt i sort og rødt, sidde på en åben plet i skoven og spille på guitarer og messinginstrumenter. Et sted kom en stor flok mennesker gående hen ad vejen. Det var medlemmer af en afholdsloge som havde været på udflugt. Han kunne kende dem på de store faner med guldinskriptionerne som vajede over dem. Og de sang den ene sang efter den anden, så længe han kunne høre dem.

      Siden kunne drengen aldrig tænke på Gotland uden samtidig at tænke på lege og sange.

      Han havde siddet længe og kigget ned, men nu kom han til at løfte sine øjne. Det kan ikke beskrives, hvor forbavset han blev. Uden at han havde lagt mærke til det, havde gæssene forladt det indre af øen og var fløjet mod vest ud til kysten. Nu lå det store blå hav foran ham. Men det var ikke havet der var det særlige, men en by der rejste sig på stranden.

      Drengen kom østfra, og mod vest var solen begyndt at synke. Da han nærmede sig byen, stod dens mure og tårne og høje gavlhuse fuldkommen sorte mod den lyse aftenhimmel. Han kunne derfor ikke se hvordan det i virkeligheden forholdt sig med dem, og et par øjeblikke troede han at det var lige så pragtfuld en by som den han havde set påskelørdag nat.

      Da han kom helt hen til den, kunne han se at den både lignede og ikke lignede byen fra havets bund. Det var den samme forskel som hvis man den ene dag så en mand klædt i purpur og smykker og den næste så ham ribbet for alt og i pjalter.

      Ja, denne by havde sikkert engang været ligesådan som den han sad og tænkte på. Denne var også omgivet af en bymur med tårne og porte. Men tårnene i denne by der havde fået lov til at blive på land, stod uden tag på, hule og tomme. Portene var uden døre, vagter og krigsknægte var forsvundet. Al den strålende pragt var borte. Det var kun de nøgne, grå stenfundamenter der var tilbage.

      Da drengen kom længere ind over byen, kunne han se at den for størstedelens vedkommende var bebygget med små lave huse, men hist og her lå der stadig nogle høje gavlhuse og nogle kirker der var fra den gamle tid. Gavlhusenes vægge var hvidpudsede og helt uden udsmykninger, men fordi drengen for så kort tid siden havde set den sunkne by, syntes han at han forstod hvordan de havde været udsmykket: nogle med skulpturer og andre med sort og hvid marmor. Og på samme måde var det med de gamle kirker. De fleste af dem manglede taget og var nøgne indvendig. Vinduesåbningerne var tomme, gulvene var græsbevoksede, og op ad væggene klatrede efeuen. Men nu vidste han hvordan de engang havde set ud, at de havde været dækket med statuer og malerier, at koret engang havde ejet et udsmykket alter og et gyldent kors, og at præster i gyldent ornat engang havde gået rundt derinde.

      Drengen så også de smalle gader som var næsten mennesketomme fordi det denne eftermiddag var helligdag. Han var den der vidste hvilken strøm af fornemme mennesker som engang havde myldret gennem dem. Han vidste at de havde været som store værksteder, fulde af alle slags håndværkere.

      Men hvad Nils Holgersson ikke så, det var at byen endnu i dag var smuk og interessant. Han så hverken de hyggelige små huse i sidegaderne med sorte vægge, hvide hushjørner og røde pelargonier bag de blanke vinduesruder eller de mange smukke haver og alleerne eller skønheden i de efeuklædte ruiner. Hans øjne var så fyldt med fortidens herlighed at han ikke kunne se noget godt i det nuværende.

      Vildgæssene fløj et par gange frem og tilbage over byen for at Tommeltot rigtig kunne få alting at se. Til sidst landede de på det græsklædte gulv i en kirkeruin for at blive der om natten.

      Da de først havde stillet sig til at sove, var Tommeltot stadig vågen og så op gennem de ødelagte loftshvælvinger mod den blegrøde aftenhimmel. Da han havde siddet der lidt, tænkte han at han ikke ville græmme sig over at han ikke havde kunnet redde den sunkne by.

      Nej, det ville han ikke efter at han havde fået denne by at se. Hvis den by han havde set, ikke var sunket ned på havets bund igen, var den måske nogen tid efter forfaldet lige så meget som denne. Måske ville den ikke have kunnet modstå tiden og forgængeligheden, men snart have stået med kirker uden tag på og huse uden udsmykning og øde, tomme gader som denne. Så var det bedre at den stadig befandt sig nede i det skjulte i al sin herlighed.

      Det var bedst at det gik som det gik, tænkte han. Hvis jeg havde magt til at redde byen, tror jeg ikke at jeg ville gøre det. Siden sørgede han ikke mere over det.

      Og der er sikkert mange af dem som er unge, der tænker på samme måde. Men når folk bliver gamle og har måttet vænne sig til at være tilfredse med lidt, så er de gladere for det Visby som eksisterer, end for et strålende Vineta på havets bund.

It was a calm and clear night. The wild geese had not bothered to seek shelter in any of the caves but were asleep up on the roof of the island and the boy was asleep beside the geese on the short dry grass.

            The moonlight was very bright that night, so bright that Nils had trouble getting to sleep. He lay thinking about how long he had been away from home and he worked out that it was three weeks now since he had set out on this journey. He also remembered that tonight was Easter Eve.

            ‘Tonight’s the night all the witches return from Blåkulla,’ he thought, laughing to himself.* Because although he was a little afraid of water-sprites and elves, he did not believe at all in witches.

            And if there had been any witches out that night, he would certainly have seen them. The sky was so bright and clear that he would have noticed even the smallest black dot moving across it.

            As he lay there thinking these thoughts, he found himself gazing up at a beautiful sight. The disk of the moon was full and round and quite high in the sky and a large bird was flying in front of it. It did not fly past the moon, it flew in such a way that it looked as though it had flown out of the moon. The bird looked black against the bright background and its wings stretched across the full moon from rim to rim. It was flying along so smoothly in the same direction as the moon that the boy thought it must have been drawn on the surface of the moon. Its body was small, its neck long and slim, and its legs hung down long and thin. It could only be a stork.

            A few moments later Herr Ermenrich the stork landed beside Nils, bent over him and poked him with his beak to wake him up.

            Nils sat up at once. ‘I’m not asleep, Herr Ermenrich. What brings you out in the middle of the night? And how are things at Glimmingehus? Do you want to speak to Mother Akka?’

            ‘It’s too light to sleep tonight,’ Herr Ermenrich answered, ‘so I decided to fly over to Karlsö and call on my friend Thummitot. A seagull told me you were here tonight. And I haven’t moved over to Glimmingehus yet, I’m still living in Pomerania.’

            The boy was overjoyed that Herr Ermenrich had come to visit him. They talked about everything possible, as old friends do, and finally the stork asked whether he would like to come and ride around for a while since it was such a lovely night.

            Nils was more than happy to do so as long as the stork would ensure that he was back with the geese before dawn. The stork gave his promise and so they set off.

            Once again Herr Ermenrich flew straight towards the moon. They flew higher and higher and the sea sank far below them, but the flight was so extraordinarily light that it almost felt as if they were lying motionless in the air.

            Nils thought the flight was over far too soon when Herr Ermenrich began to lose height ready to land.

            They landed on a deserted beach covered with fine, even-grained sand. A long line of sand-dunes with lyme-grass growing on top of them ran along the coast and although they were not very high they prevented the boy seeing anything of the interior beyond them.

            Herr Ermenrich stood on a sand-dune, tucked up one leg and bent his neck back to put his head under his wing. ‘You can wander around on the beach a bit while I have a rest,’ he said to Thummitot. ‘But don’t go any farther than you can find your way back to me!’

            The first thing the boy intended to do was to climb up one of the dunes to see what it looked like inland, but he had taken no more than a few steps when the toe of his clog struck something hard. He bent down and saw that there was a small copper coin lying on the sand. It was so eaten away by verdigris that it was almost transparent and, in fact, it was in such a bad condition that he simply kicked it away without bothering to pick it up.

            When he stood upright again he was completely astonished for, just two steps in front of him, there was a high dark wall with a big turreted gateway in it.

            When he had bent down a moment before it had been the sea that lay before him bright and glittering, but now it was hidden by a long wall with battlements and towers. And right in front of him, where there had been nothing but some piles of seaweed, there stood a big open gate.

            The boy understood well enough that this was all some kind of illusion but he did not think it was anything to be frightened of. It had nothing to do with dangerous trolls and all the other evils he was always afraid of meeting at night. Both the wall and the gate were built so magnificently that he wanted to see what could lie behind them. ‘I just have to find out what’s there!’ he thought and proceeded through the gate.

            Guards were sitting in the deep archway playing dice and they were dressed in brightly coloured clothes with puffed sleeves. They had their long-shafted halberds beside them but, interested only in their game, they paid no attention to the boy, who quickly slipped past them.

            Once inside he came to an open area paved with large smooth stones, and magnificent tall houses stood on every side with long narrow streets running between them.

            The space inside the gate was swarming with people. The men were wearing long capes edged with fur, beneath which their clothes were made of silk. They were also wearing plumed berets at a jaunty angle on their heads and they had magnificent chains hanging on their chests. They were all so splendidly dressed that they could easily have been kings.

            The women wore tall conical headdresses, long skirts and tight-fitting sleeves. They, too, were wonderfully dressed but their splendour came nowhere near that of the men.

            All in all it was just like the book of old fairy tales his mother had sometimes taken out of her chest and shown him. Nils could not believe his eyes.

            What was even more remarkable than the men and women was the town itself. Every house was built with its gable-end turned to the street and these gables were decorated so expertly that it looked as if they were competing with each other to see which could put on the most beautiful show.

            When you see so many new things all at the same time, it is impossible to retain them all in your memory. Nevertheless the boy could remember later that he had seen stepped gables with pictures of Christ and his apostles on the different steps, gables where the images stood in niche after niche all the way up the wall, gables that were inlaid with pieces of glass of many different colours, gables that were striped or checked with black and white marble.

            For a while he stood there in wonderment, but then he was seized by a terrible sense of urgency. ‘My eyes have never seen anything like this before, and they will never see anything like it again,’ he said to himself. And he began running around the town, up and down the streets.

            The streets were narrow and constricted but they were not empty and gloomy as they were in the towns he knew. There were people everywhere. Old women sat in the doorways spinning, using just the distaff, without a spinning wheel. The shops were open to the street like market stalls. All the craftsmen worked outdoors: in one place fish-oil was being boiled, in another hides were being tanned, and in a third there was a long ropewalk.

            Given enough time Nils could have learnt how to manufacture all kinds of things. He saw how the armourers hammered out thin breastplates, how the goldsmiths mounted precious stones in rings and armbands, how turners used their lathes, how shoemakers soled soft red shoes, how the gold-wire drawers twisted their gold thread and how the weavers wove silk and gold into their work.

            But the boy had no time to stand and stare. He rushed on in order to see as much as possible before it all disappeared again.

            The high wall ran around the whole town, enclosing it as a fence encloses a field. The wall with its battlements and towers could be seen at the end of every street and up on the wall men-at-arms in shining armour and helmets were on patrol.

            When he had run right across the town, Nils came to another gate in the wall, beyond which lay the harbour and the sea. He saw old-fashioned ships with benches for oarsmen amidships and high structures at the prow and stern. Some were loading cargo, others were dropping anchor. Porters and merchants were rushing hither and thither and the whole scene was one of hustle and bustle.

            But he did not allow himself time to linger even here. He hurried back into the town and came to the Great Square, where he saw the cathedral with its three high towers and deep arched doorways decorated with images. The stonemasons had carved the walls so much that there was scarcely a stone left without ornamentation. And through the open door he caught a glimpse of the splendour inside – gilded crosses, altars inlaid with gold and priests in golden vestments. Right opposite the cathedral stood a building with battlements on its roof and a single slim tower that reached for the heavens. It was presumably the Town Hall, and around the whole square between the cathedral and the Town Hall ran a series of those beautiful gable-ends with their endless variety of decorations.

            By now the boy was hot and tired from all his running. Believing that he had already seen the most remarkable things, he began to walk more slowly. The street he turned into next was obviously where the citizens bought their magnificent clothes. Crowds of people were standing in front of small shops, on the counters of which the merchants were laying out floral-patterned brocade, heavy gold cloth, shimmering velvet, light gauze cloths and lace as fine as spiders’ webs.

            Earlier, when he had been running around so quickly, no one had paid any attention to him. People had probably assumed he was just a little grey rat scuttling past. But now that he was walking quite slowly, one of the merchants caught sight of him and beckoned him over.

            At first Nils was nervous and wanted to hurry away, but the merchant just beckoned and smiled and spread out a piece of gorgeous damask on the counter as if to tempt him.

            The boy shook his head. ‘I’ll never be rich enough to afford a yard of that material,’ he thought.

            But now everyone in every shop along the street had seen him and wherever he looked there were shopkeepers beckoning him to come over. They were deserting their rich customers and thinking only of him. He saw them hurrying back into the deepest recesses of their shops to fetch the very best wares they had to offer and their hands trembled with haste and eagerness as they set things out on the counter.

            When the boy just carried on walking past, one of the merchants leapt over his counter, ran and caught him up and laid before him silver-threaded cloth and tapestries woven in the brightest colours. Nils could only laugh – surely the shopkeeper must realise that a poor fellow like him could not buy things of that kind? He stopped and held out his empty hands to make them understand that he owned nothing at all and they should leave him in peace.

            But the merchant simply held up one finger, nodded and pushed the whole pile of wonderful things towards Nils.

            ‘Can he really mean that he’ll sell all of this for one gold piece?’ the boy wondered.

            Then the merchant took out one small worn and damaged coin, so small you could hardly see it, and showed it to him. And so eager was he to make a sale that he added a pair of big heavy silver goblets to the pile.

            Nils began to dig in his pockets. He knew that he really did not have a single penny but he could not stop himself feeling for one.

            All the other merchants stood there watching to see whether the sale would come off, and when they saw the boy start to dig around in his pockets, they too leapt over their counters, picked up handfuls of gold and silver jewellery and offered them to him. And all of them showed him that the only payment they were asking for was just one small coin.

             The boy turned his waistcoat and trouser pockets inside out so that they could see that he did not have as much as a penny. Then their eyes filled with tears, all of these grand merchants, all of them so much richer than him. They all looked so distressed that Nils was moved and wondered what he could do to help them. And his thoughts went back to that discoloured coin he had seen on the beach earlier.

            He set off running along the street and fortune was on his side because he came to the same gate as he had found at the start. He charged through the gate and began to look for the little verdigris-coated copper coin which had been lying on the beach.

            He found it without too much trouble, but when he picked it up and was about to hurry back into the town with it, all he could see in front of him was the sea. Nothing else was to be seen: no town wall, no gate, no men-at-arms, no streets, no houses – just the sea.

            His eyes filled with tears – he could not help it. He had forgotten that he had believed at first that this was all an illusion: all he could think of was how beautiful everything had been. He was overwhelmed by deep sorrow that the town had disappeared.

            Just then Herr Ermenrich woke up and came over to him. Nils did not hear him coming and the stork had to poke him with his beak to get his attention. ‘I believe you are standing here sleeping, just as I was,’ Herr Ermenrich said.

            ‘Oh, Herr Ermenrich!’ the boy said. ‘What was that town that I saw here a moment ago?’

            ‘Did you see a town? As I said, you must have been asleep and dreaming,’ the stork said.

            ‘No, I haven’t been dreaming,’ Nils said, and he told the stork everything he had seen and done.

            ‘Well, Thummitot, for my part I believe you fell asleep on the beach and dreamt all this,’ said Herr Ermenrich. ‘But I won’t hide the fact that Bataki the raven, who is the most learned of all birds, told me that long, long ago there used to be a town called Vineta on the shore here. It was so wealthy and happy that there has never been a more magnificent town, but unfortunately the people who lived there fell into arrogance and a love of display. As a punishment for that, according to Bataki, the town of Vineta was inundated by a great flood and sank below the waves. But its inhabitants cannot die and the town cannot be destroyed. And one night every hundred years the town rises from the sea in all its splendour and remains on the surface for exactly one hour.’*

            ‘That must be true,’ Nils said, ‘for that is what I have seen.’

            ‘When that hour has passed, it sinks back into the sea unless one of the merchants of Vineta has managed to sell something to a living creature. Thummitot, if you had possessed even the smallest coin to pay the merchant, Vineta would have remained on the shore and its people would have been permitted to live and die like ordinary folk.’

            ‘Now I understand why you came and fetched me in the middle of the night, Herr Ermenrich,’ the boy said. ‘It was because you believed that I could save that ancient town. I am so sorry that things did not work out as you wanted them to.’

            He put his hands over his eyes and wept, and it was not easy to say which of the two of them, Nils or Herr Ermenrich, looked more sorrowful.

THE LIVING TOWN                                                                                               

In the afternoon of Easter Monday Thummitot and the wild geese were once again on the wing and flying over Gotland.

            The great island lay flat and smooth beneath them and, just as in Skåne, the ground was checkered and there were many churches and farms. There were some differences, however, in that the fields here were interspersed with wooded meadows and the farms were not built in a square around a yard. Nor were there any great estates with turreted old castles and extensive parklands.

            The wild geese had taken the Gotland route for the sake of Thummitot. For the last two days he had been quite unlike his usual self and had not said a single cheerful word. He could not get that town out of his mind. It had been revealed to him in such a remarkable way and he had never seen anything so splendid and beautiful. He could not reconcile himself to the fact that he had failed to save it. He was not usually so soft-hearted, but now he was filled with grief for those beautiful buildings and all the elegant people.

            Both Akka and the gander had tried to convince him that it had all been a dream or an illusion, but the boy would have none of it. He was so utterly certain that he had seen what he had seen that no one could shake his conviction. He went around in such a state of despondency that his companions were worried about him.

             Just when the boy was at his most depressed, old Kaksi returned to the flock. She had been driven towards Gotland and had flown across the whole island before some crows informed her that her travelling companions were on Lilla Karlsö. As soon as Kaksi heard that Thummitot was in low spirits, she said quickly:

            ‘If Thummitot is grieving about an ancient town, we can soon console him. Follow me and I’ll take you to a place I saw yesterday. He won’t stay miserable for long.’

            So the geese had said goodbye to the sheep and were now on their way to the place Kaksi wanted to show Thummitot. And however upset he was, he could not help looking down as usual at the countryside he was travelling over.

            He thought the whole island looked as if it must have started as a steep, high rock like Karlsö, although much bigger, of course. But then it had somehow been flattened. Someone had taken an enormous rolling-pin and rolled it out as if it were a piece of dough. Not that it had become completely flat and smooth everywhere: it certainly had not, and as they were flying along the coast he saw high limestone walls with caves and rock pillars in several places, but in most places these things had been levelled out and the shore ran undramatically down to the sea.

            They had a pleasant and peaceful holiday afternoon on Gotland. It was warm spring weather, the buds on the trees were swelling, the meadows were bedecked with spring flowers, long thin catkins hung and swayed on the poplar trees, and the gooseberry bushes were all green in the small gardens that were attached to every cottage.

            The spring warmth and the budding plants had tempted people outdoors and wherever a few of them were gathered together they were playing. It was not only the children, the adults were playing too. They were hurling stones at targets and throwing balls so high into the air that they almost reached the geese. It was such a jolly sight to see grown-ups playing and the boy would have been really happy if only he had been able to forget how vexed he was at not being able to save the old town.

            But in spite of everything, he had to admit that this was a pretty journey. The air was filled with sounds and singing and down below little children were dancing round dances. The Salvation Army was out and he could see a large group of people in red and black sitting on a wooded knoll playing their guitars and brass instruments. A great crowd of people were walking along a road: they were Good Templars of the temperance movement, who had been out on an excursion. Nils could recognise them by the great gold-embroidered banners that waved above their heads. And they sang song after song for as long as they were within earshot.

            Ever after, whenever Nils thought of Gotland, he thought of games and songs.

            For a long time he had been sitting looking straight down, but now he happened to lift his eyes and it is impossible to describe his surprise. He had not noticed that the geese had left the interior of the island and were flying westwards towards the coast. The wide blue sea lay in front of him, but it was not the sea that was so remarkable, it was a town situated on the shore.

            The boy was approaching it from the east and the sun had started to sink in the west. As he approached the town, all of its walls and towers and high-gabled houses and churches stood out black against the light evening sky. Because of this, he could not really see what they were like and for a few moments he thought that this town was as wonderful as the one he had seen on Easter Eve.

            When they came right up to the town, however, he saw that it was both like and unlike the town from the bottom of the sea. It was the same kind of difference as between seeing a man dressed in purple splendour and jewels one day and seeing the same man reduced to wearing rags the next day.

            But surely this town must once have been like the one he had been thinking about? This town, too, was surrounded by a wall with towers and gates, but in this town, which the sea had not swallowed, the towers were roofless, hollow and empty, the gateways lacked their gates and the guards and men-at-arms were gone. All the gleaming splendour had disappeared and what was left was just a bare carcass of grey stone.

            As they flew in close above the town, Nils saw that most of it consisted of low little houses, although here and there tall gabled houses and churches remained from the old days. The walls of their gable ends were whitewashed and carried no decorations at all but, having seen the sunken town so recently, he was sure that these must once have been decorated, some of them with statues and others with black and white marble. And the old churches were in the same state as the towers – most were roofless and their interiors were bare. The windows had no glass, grass grew on the floors and ivy climbed the walls. But now Nils knew how they once had looked, knew that they had been covered with statuary and paintings, knew that the sanctuaries had contained decorated altars and golden crosses and that the priests in them had been resplendent in golden vestments

            The boy could also see the narrow streets, almost empty today because of the holiday afternoon. But now he knew what a stream of magnificently dressed people had once filled these streets, and he knew what great workshops there had been, full of workmen of every kind.

            But what Nils Holgersson did not see was that this town was still beautiful and remarkable. He did not see the sweet cottages with their black walls, white-painted corners and red pelargoniums behind windows in which the glass gleamed; nor did he see the lovely gardens and avenues, nor the beauty of the overgrown ruins. His eyes were so blinded by the splendour of the past that he failed to see anything good about the present.

            The wild geese passed back and forth across the town several times so that Thummitot could get a really good view of everything. Finally they descended and landed on the grassy floor of a ruined church in order to spend the night there.

            When they had settled down to sleep, Thummitot remained awake staring up at the pale-red of the evening sky though the ruined vault of the roof. After sitting there for a while he decided he would not worry any more that he had been unable to save the sunken town.

            Having seen this town, he would not want to have saved the other. If the town he had seen had not sunk back to the bottom of the sea, it would probably have fallen into the same kind of decay as this town. It would have been unable to resist time and corruption and soon been left with roofless churches and houses without decoration and empty streets. It was better, then, for it to retain all its splendour even though it was hidden.

            ‘Best that things happened as they happened,’ he thought. ‘If I had the power to save that town now I don’t think I’d use it.’ After which he no longer grieved about the matter.

            No doubt many young people think the same way. But those who are old and whom life has taught to be satisfied with little are happier with the Visby that exists than with a magnificent Vineta at the bottom of the sea. 

https://www.norvikpress.com/book-detail.php?i=111

Laupäeval, 9. aprillil

Öö oli vaikne ja selge. Metshaned ei hakanud kuskilt koopast varju otsima, vaid seisid ja magasid üleval mäe peal ning poiss pikutas nende kõrval madalas kuivas rohus.

Kuu paistis sei ööl heledasti, nii heledasti, et poisil oli raske magama jääda. Ta lesis ja püüdis välja arvutada, kui kaua ta nüüd juba kodunt ära on, ning leidis lõpuks, et reisi algusest on möödunud kolm nädalat. Samal hetkel taipas ta äkki, et täna on lihavõttelaupäev.

«Just täna öösel tulevad kõik nõiamoorid Sinimäelt koju,» mõtles Nils ja naeris endamisi. Sest nii näkke kui haldjaid ta küll pisut kartis, aga nõiamoore ei uskunud ta põrmugi.

Kui sei õhtul oleks väljas liikunud nõiasalku, oleks ta pidanud neid kindlasti nägema. Kogu taevas oli nii hele, et ainuski tumedam täpike poleks saanud õhus liikuda, ilma et poiss teda poleks märganud.

Sei ajal, kui ta seal lesis, nina taeva poole, ja niiviisi mõtiskles, nägi ta midagi toredat. Täiskuuketas seisis ümarana üsna kõrgel taevas ja seile ees lendas tema poole mingi suur lind. Lind ei lennanud mitte kuu eest mööda, vaid lähenes nii, nagu oleks ta otse kuust välja lennanud. Heledal tagapõhjal paistis lind mustana ja ta tiivad ulatusid kuuketta übest servast teiseni. Ta lendas nii otse ikka ühes suunas, et poisile näis, nagu oleks lind kuukettale joonistatud. Linnu keha oli väike, kael pikk ja peen ning jalad rippusid niisama pikkade ja peentena allapoole. See ei võinud olla keegi muu kui kurg.

Mõne silmapilgu pärast maanduski poisi kõrval toonekurg, isand Ermenrich. Ta kummardus poisi kohale ja tonksas teda nokaga, et ta üles ärkaks.

Poiss tõusis jalamaid istukile.

«Ma ei magagi, isand Ermenrich,» ütles ta. «Millest see tuleb, et te olete keset ööd väljas ja kuidas on lood Glimmingehusiga? Käs tahate rääkida ema Akkaga?»

«Tänane öö on magamiseks liiga valge,» vastas isand Ermenrich. «Seepärast võtsin ma ette teekonna siia Karlsöle, et üles otsida sind, sõber Pöialpoiss. Ma sain ühe kajaka käest kuulda, et sa oled täna öösel siin. Glimmingehusi pole ma veel ülekolinud, elan ikka alles Pommeris.^*

Poiss oli ääretult rõõmus seile üle, et isand Ermenrich oli ta üles otsinud. Nad vestlesid kõigest võimalikust nagu vanad sõbrad. Lõpuks küsis kurg, kas poisil poleks lusti nii ilusal ööl veidi lendama minna.

Sellega oli poiss meelsasti päri, kui ainult toonekurg saab korraldada asja nii, et nad jõuavad enne päikesetõusu tagasi metshanede juurde. Kurg lubas seda ja nii nad asusidki teele.

Isand Ermenrich lendas uuesti otse kuu poole. Nad tõusid üha kõrgemale, meri vajus nende all üha sügavamale, lend aga läks nii haruldaselt kergelt, nagu oleksid nad õhus paigal seisnud.

Poisile näis, et nad olid lennanud imelühikest aega, kui isand Ermenrich hakkas juba maandumiseks allapoole laskuma.

Nad maandusid tühjal mererannal, mis oli kaetud ühtlase peenikese liivaga. Piki kallast olid pikas reas tuiskliivaluited, mille harjadel kasvas vareskaer. Need luited polnud kuigi kõrged, kuid nad ei lasknud poisil heita pilku sisemaa poole.

Isand Ermenrich astus luitele lähemale, töstis ühe jala üles ja painutas kaela tahapoole, et pista nokk tiiva alla.

«Sa võid mõne aja siin rannal ringi vaadata,» ütles ta Pöialpoisile, «kuni ma puhkan. Aga ära nii kaugele mine, et sa mind enam üles ei leia!»

Poiss tahtis kõigepealt ronida ühe tuiskliivaluite harjale ja vaadata, kuidas näeb välja maa selle taga. Kuid vaevalt oli ta paar sammu astunud, kui ta puukinga nina kopsas millegi kõva vastu. Ta kummardus ja nägi liival väikest vaskmünti, mis oli roostest nii söödud, et paistis peaaegu läbi. Münt oli nii vilets, et poiss ei vaevunud teda üles tõstmagi, vaid lükkas ta jalaga eemale.

Aga kui ta end uuesti sirgu ajäs, jahmus ta, sest temast kahe sammu kaugusel seisis kõrge tume müür, milles oli suur tornidega kaitstud värav.

Alles hetk tagasi, kui poiss kummardus, oli tema ees laiunud sädelev ja helkiv meri, nüüd aga varjas seda ta pilgu eest pikk sakiline tornidega müür. Ning otse tema ees, kus enne olid olnud vaid mõned mererohuga kaetud laiud, avanes suur linnavärav.

Poiss mõistis muidugi, et tegemist oli nõidusega. Kuid talle paistis, et siin pole midagi karta. Siin polnud tegemist mingi hädaohtliku trolli või mõne muu paharetiga, kellega ta alati oli kartnud öösiti kokku juhtuda. Nii müür kui värav olid nii uhked, et tal tekkis tahtmine vaadata, mis nende taga peitub.

«Vaatan õige järele, mis see võiks olla,» mõtles ta ja astus väravast sisse.

Sügava väravavõlvi all istusid kirevais puhvitud rõivais vahimehed, pika varrega hellebardid kõrval, ja mängisid täringuid. Nad olid oma mängust kaasa kistud ega pannud tähele poissi, kes neist suure kiiruga mööda ruttas.

Teisel pool väravat leidis poiss suurte tasaste kiviplaatidega sillutatud väljaku. Ümberringi seisid kõrged uhked majad, mille vahel olid pikad kitsad tänavad.

Väljak värava taga kihas inimestest. Mehed kandsid siidist rõivaste peal pikki nahaga ääristatud mantleid, neil olid suletuttidega kaunistatud mütsid viltu peas, rinnal rippusid toredad ketid. Kõik nad olid nii toredasti ehitud, et paistsid lausa kuningatena.

Naistel olid peas teravatipulised mütsid, nende seelikud olid pikad ja käised kitsad. Nemadki olid uhkesti riides, kuid nende toredus ei küündinud kaugeltki meeste omani.

See kõik oli täpselt nagu vanas muinasjuturaamatus, mille ema oli vahel harva kirstust välja võtnud ja talle näidanud. Poiss ei tahtnud oma silmi uskuda.

Aga meestest ja naistest veel huvitavam oli vaadata linna ennast. Iga maja oli ehitatud nii, et otsasein oli vastu tänavat. Ja need majaotsad olid nii kaunistatud, et oleks võinud arvata, nagu tahaksid nad üksteisega võistelda, missugune neist suudab näidata uhkemaid kaunistusi.

See, kes saab korraga näha nii palju uut, ei jõua kõike meeleski pidada. Kuid hiljem meenus poisile siiski, et ta oli näinud trepiviile, mille astangutel oli Kristuse ja apostlite kujutisi, otsaseinu, kus kujud seisid niššides üksteise kõrval üle kogu seina, mitmevärviliste klaasikildudega ehitud seinapindu ja niisuguseid majaseinu, mis olid valgest ja mustast marmorist vöödilised ja ruudulised.

Kõike seda imetledes hakkas poiss korraga kiirustama.

«Midagi niisugust pole mu silmad kunagi varem näinud. Midagi niisugust ei saa nad enam iialgi näha,» ütles ta endamisi. Ning ta hakkas jooksma ühest tänavast teise, südalinna poole.

Tänavad olid küll kitsad, kuid sugugi mitte tühjad ega sünged nagu nendes linnades, mida ta tundis. Kõikjal oli rahvast. Vanaeided istusid uste juures ja ketrasid ilma vokita, ainuüksi kedervarre abil. Kaupnieeste poed olid tänava poole lahti nagu müügilauad turul. Kõik käsitöölised olid oma tööga väljas tänaval. Ühes kohas keedeti hülgerasva, teises kohas pargiti nahku, kolmandas seisis köiepunuja pikk katusealune.

Kui poisil oleks ainult aega olnud, oleks ta võinud õppida tegema kõike võimalikku. Siin nägi ta, kuidas relvasepad tagusid õhukesi rinnakilpe, kuidas kullassepad panid sõrmustesse ja käevõrudesse kalliskive, kuidas tegid oma tööd rauatreialid, kuidas kingsepad tallutasid punaseid pehmeid saapaid, kuidas traadivenitajad kerisid kuldtraati ja kuidas kangrud kudusid oma kangastesse siidist ja kullast lõimi.

Ent poisil polnud aega seisatada. Ta tormas aina edasi, et näha nii palju kui võimalik, enne kui kõik uuesti ära kaob.

Kõrge kivimüür kulges ümber kogu linna ja piiras seda nagu tara piirab põllulappi. Iga tänava lõpus nägi poiss seda tornidega kaunistatud ja sakkidega kroonitud müüri. Üleval linnamüüril käisid sõjasulased, helkivad soomusrüüd seljas ja kiivrid peas.

Kui ta oli kogu linna risti-rästi läbi jooksnud, jõudis ta veel ühe müürivärava juurde. Selle taga oli meri ja sadam. Poiss nägi vanaaegseid laevu, millel olid aerupingid keskel ja kõrged pealisehitused käilas ning ahtris. Mõnesse laaditi parajasti kaupa, teised heitsid ankrut. Laadijad ja kaupmehed saalisid läbisegi. Kõikjal valitses rutt ja elevus.

Ent ka siin ei andnud ta endale aega seisatada. Ta tõttas tagasi linna ja jõudis nüüd suurele turule. Seal seisis kolme kõrge torni ja sügavate, kujudega kaunistatud uksevõlvidega toomkirik. Kiriku seinad olid kujurite poolt nii ära ehitud, et siin polnud ühtki kivi, millel poleks olnud kaunistust. Ja milline toredus paistis avatud ustest — kuldsed ristid, kullast altarid ja kuldrüüs preestrid! Otse kiriku vastas seisis maja, millel olid sakid katusel ja üksainus peen pilvini ulatuv torn. See oli kindlasti raekoda. Kiriku ja raekoja vahel seisid ümber kogu platsi kõige mitmekesisemalt kaunistatud teravaviilulised majad.

Poiss oli jooksnud ennast kuumaks ja väsinuks. Ta arvas, et on ära näinud kõige tähelepanuväärsema ja hakkas seepärast aeglasemalt astuma. Tänav, kuhu ta nüüd oli keeranud, oli kindlasti seesama, kust linnaelanikud ostsid oma toredad rõivad. Nils nägi palju inimesi seismas väikeste poodide ees, kus kaupmehed laotasid lettidele lillelist jäika siidi, paksu brokaati, helkivat sametit, kergeid ja õhulisi rätikuid ning pitse, mis olid peened kui ämblikuvõrk.

Enne, kui poiss oli jooksnud hästi kiiresti, polnud keegi teda tähele pannud. Inimesed olid vist arvanud, et see on ainult väike hall rott, kes neist mööda sibab. Nüüd aga, kui ta astus üsna pikkamööda piki tänavat, silmas teda üks kaupmees ja hakkas teda enda juurde viipama.

Poiss lõi esmalt kartma ja tahtis põgeneda, kuid kaupmees aina viipas ja naeratas ning laotas letile toreda siidkanga, nagu tahaks ta poissi sellega meelitada.

Poiss raputas pead. «Ma ei saa kunagi nii rikkaks, et võiksin osta käs või üheainsa meetrigi seda riiet,» mõtles ta.

Nüüd oli teda nähtud juba kõigist poodidest tervel tänaval. Kuhu ta ka vaatas, igal pool seisis mõni poodnik ja viipas teda. Nad jätsid oma rikkad ostjad ja mõtlesid ainult temale. Ta nägi, kuidas nad tõttasid kõige kaugematesse poenurkadesse, et tuua välja parimat, mis neu pakkuda oli, ja kuidas nende käed värisesid rutust ja õhinast, kui nad kõike seda letile tõid.

Kui poiss jätkas ikka oma teed, hüppas üks kaupmees üle leti, jooksis talle järele ja laotas ta ette hõbebrokaadi ning säravais värvides kootud tapeedikangaid. Poiss ei osanud teha muud kui tema üle naerda. Poodnik pidi ometi taipama, et temasugune vaene kirikurott ei suuda niisuguseid asju osta. Ta peatus ja sirutas välja oma tühjad käed, et kaupmehed saaksid aru, et tal midagi ei ole, ja jätaksid ta rahule.

Kuid kaupmees tõstis übe sõrme, noogutas ja lükkas tema poole terve kuhja toredaid kaupu.

«Kas ta tahab öelda, et ta müüks kõik seile ühe kuldraha eest?» imestas poiss.

Kaupmees võttis välja väikese kulunud ja viletsa mündi, kõige väiksema, mis võis üldse olemas olla, ja näitas seda poisile. Ning tal oli nii kange tahtmine müüa, et ta suurendas kaubakuhja veel paari suure ja raske hõbepeekri võrra.

Siis hakkas poiss oma taskuis tuhnima. Ta teadis küll, et tal pole ainsatki münti, kuid ei saanud jätta järele vaatamata.

Kõik ülejäänud kaupmehed seisid ja vaatasid, kuidas kaubatehing läheb, ja kui nad nägid, et poiss hakkas taskutes sorima, tulid nad lettide tagant välja, võtsid kamalud täis kuld- ja hõbeehteid ning pakkusid neid poisile. Nad kõik näitasid talle, et tahavad saada vastu ainult ühte väikest münti.

Poiss aga keeras pahupidi nii vesti- kui püksitaskud, näidates neile, et tal pole midagi. Siis tulid pisarad silma kõigil neil uhketel kaupmeestel, kes olid temast nii palju rikkamad. Viimaks oli Nils nende murelikest nägudest nii liigutatud, et hakkas järele mõtlema, käs ta ei saa neid tõesti kuidagiviisi aidata. Ning siis tuli talle korraga meelde roostest söödud vaskraha, mida ta äsja oli rannas näinud.

Ta pistis piki tänavat jooksu ja jõudis õnneks sama värava juurde, kust ta sisse oli tulnud. Ta tormas väravast välja ning hakkas otsima seda väikest vaseroostest rohelist münti, mis oli natukese aja eest vedelnud siin rannas.

Nils leidiski mündi, aga kui ta oli seile üles võtnud ja tahtis sellega linna tagasi tõtata, nägi ta enda ees ainult merd. Polnud enam linnamüüri, väravat, vahimehi, tänavaid ega maju, oli ainult meri.

Poiss ei saanud parata, et tal tulid pisarad silma. Algul oli ta pidanud kõike ainult silmapetteks, kuid siis oli ta selle unustanud. Ta oli mõelnud ainult sellele, kui ilus see kõik on. Ta oli tõsiselt kurb, et linn on kadunud.

Samal silmapilgul ärkas isand Ermenrich üles ja astus Nilsi juurde. Kuid poiss ei märganud teda, toonekurg pidi tonksama teda nokaga, et endast märku anda.

«Mulle paistab, et sä seisad siin ja magad nagu minagi,» ütles isand Ermenrich.

«Oh, isand Ermenrich!» sõnas poiss. «Mis linn see küll oli, mis siin äsja seisis?»

«Nägid sa linna?» küsis kurg. «Ma räägin ju, et sa magasid ja nägid und.»

«Ei, ma ei näinud seda unes,» vastas Pöialpoiss ja jutustas kurele kõik, mis ta oli läbi elanud.

Siis ütles isand Ermenrich:

«Mina arvan küll, Pöialpoiss, et sa jäid siin rannas magama ja nägid seda kõike unes. Aga ma ei taha sinu eest varjata, et ronk Bataki, kes on kõige targem kõigist lindudest, jutustas mulle kord, et siin rannas olnud vanasti linn, mida kutsutud Vinetaks. See linn olnud nii jõukas ja õnnelik, et ükski linn pole kunagi nii jõukas ja õnnelik olnud, aga tema elanikud olid andunud õnnetul kombel ülbusele ja toretsemisele. Nagu räägib Bataki, ujutanud tormivoog seile karistuseks Vineta üle ja linn vajunud merepõhja. Aga linnaelanikud ei saa surra ja ka nende linn ei hävi. Iga saja aasta tagant tõuseb linn kogu oma hiilguses merepõhjast ja on täpselt tund aega maapinnal.»

«Jah, nii peab see küll olema,» tähendas Pöialpoiss, «sest seda ma nägingi.»

«Aga kui see tund on läbi, vajub ta uuesti merepõhja, kui mitte mõnel Vineta kaupmehel pole seile aja jooksul õnnestunud mõnele elusolendile midagi müüa. Kui sinul, Pöialpoiss, oleks olnud kas või kõige pisem münt kaupmehele maksmiseks, siis oleks Vineta siia mererannale jäänud ja tema elanikud oleksid võinud elada ja surra nagu kõik teisedki inimesed.»

«Isand Ermenrich,» sõnas poiss, «nüüd ma mõistan, miks te mulle öösel järele tulite. Te arvasite, et ma võin selle iidse linna päästa. Mul on kahju, et ei läinud nii, nagu te tahtsite, isand Ermenrich.»

Poiss pani käed silme ette ja nuttis. Oli raske öelda, kumb neist nägi kurvem välja — poiss või isand Ermenrich.

Elav linn

Teise lihavõttepüha õhtupoolikul jätkasid metshaned koos Pöialpoisiga teed. Nad lendasid üle Gotlandi.

See suur saar laius tasasena nende all. Maapind oli niisama ruuduline kui Skånes ja nii kirikuid kui talusid oli siin palju. Vahe seisis ainult selles, et siin oli viljapõldude vahel ka metsasalusid ja taludes ei seisnud majad ringis ümber õue. Peale seile polnud siin üldse suuri tornidega ehitud vanade losside ja laiade pargialadega härrasmõisaid.

Metshaned olid valinud tee üle Gotlandi Pöialpoisi pärast. See oli nüüd juba kaks päeva olnud sootuks isesugune ega öelnud ainsatki lõbusamat sõna. See tuli kõik seilest, et ta mõtles ühtelugu linnast, mis oli ennast talle nii kummalisel viisil näidanud. Ta polnud veel iial näinud midagi nii ilusat ja uhket ega suutnud kuidagi leppida sellega, et ta polnud suutnud linna päästa. Muidu polnudki ta nii väga õrnatundeline, kuid praegu kurvastas ta tõsiselt nende ilusate hoonete ja uhkete inimeste pärast.

Nii Akka kui isahani olid püüdnud Pöialpoissi veenda, et ta on unenäo või silmapette ohver, kuid poiss polnud midagi seesugust kuuldagi tahtnud. Ta oli nii kindel, et oli näinud kõike tõepoolest oma silmaga, et keegi ei suutnud ta veendumust kõigutada. Ta käis nii kurvalt ringi, et ta rännukaaslased hakkasid tema pärast rahutust tundma.

Just siis, kui poisi meel oli kõige nukram, tuli vana Kaksi parve juurde tagasi. Torm oli kandnud ta Gotlandile ja tal oli tulnud lennata üle terve saare, enne kui ta mõne varese käest oli kuulda saanud, et ta rännukaaslased viibivad Väikesel Karlsöl. Kui Kaksi kuulda sai, mis Pöialpoisil viga on, ütles ta äkki:

«Kui Pöialpoiss tunneb muret ühe vana linna pärast, siis võime teda peagi lohutada. Tulge ainult kaasa ja ma juhatan teid ühte kohta, mida ma alles eile nägin! Siis ei peaks ta enam kurvastama.»

Seepeale olid haned lammastega jumalaga jätnud ja nüüd olidki nad teel paika, mida Kaksi Pöialpoisile näidata tahtis. Kui mures viimane ka oli, ei saanud ta jätta, nagu harilikult, vaatamata maad, mille kohal nad lendasid.

Talle paistis, et terve saar on vist esialgu olnud samasugune kõrge ja järsuseinaline kaljupank nagu Karlsö, ainult muidugi palju suurem. Pärast aga on ta mingil moel lamedaks vajutatud. Keegi on võtnud suure rulli ja saare laiaks rullinud, nagu oleks see olnud tükk taignat. Päris leivapätsi-lameduseks polnud saar siiski saanud, seda mitte. Kui nad lendasid ranniku kohal, oli poiss mitmel pool näinud kõrgeid valgeid koobaste ja sammastega lubjakivijärsakuid, kuid enamjaolt olid need ära tasandatud ja kallas läks mere poole madalamaks.

Gotlandil oli ilus ja rahulik pühade pärastlõuna. Püsis soe kevadilm, puud olid suures pungas, kevadlilled katsid aasu, paplite pikad ja peened urvad kiikusid okste küljes ja väikestes viljapuuaedades, mida oli iga elamu juures, olid karusmarjapõõsad juba päris rohelised.

Soe ilm ja puhkevad pungad olid meelitanud inimesed välja teedele ja õuedele, ning kuhu nad ka kokku tulid, igal pool hakkasid nad mängima. Mängisid mitte üksnes lapsed, vaid ka täiskasvanud. Nad viskasid kividega märki ja mängisid palli nii tugevate löökidega, et pallid lendasid üles peaaegu hanedeni. Lõbus ja tore oli vaadata, kuidas täiskasvanud inimesed mängivad, ja poiss oleks kahtlemata seilest rõõmu tundnud, kui ta oleks suutnud unustada oma kurvastuse seile üle, et polnud saanud päästa iidset linna.

Poiss pidi siiski tunnistama, et sõit oli tore. Õhus oli nii palju hääli ja laulu. Lapsed mängisid ringmängu ja laulsid sealjuures.

Mitte kunagi hiljem ei saanud poiss mõelda Gotlandile, ilma et oleks samal ajal mõelnud mängule ja laulule.

Pikka aega oli Nils istunud ja alla vahtinud.kuid nüüd juhtus ta pilku tõstma. Keegi ei suudaks kirjeldada tema hämmastust. Ilma et ta oleks seda märganud, olid haned saare siseosa kohalt lahkunud ja lennanud läände, ranna poole. Nüüd laius ta ees lai sinine meri. Aga mitte meri polnud tähelepanuväärne, vaid hoopis linn, mis seisis mere kaldal. Poiss lähenes ida poolt, päike aga oli hakanud vajuma läände. Kui ta nüüd linnale lähemale jõudis, kerkisid seile müürid, tornid, kõrgete viilkatustega majad ja kirikud heleda õhtutaeva taustal päris mustadena. Seepärast ei saanud ta näha, kuidas asi tegelikult oli, ja arvas alguses, et see linn on niisama uhke kui too teine, mida ta oli näinud lihavõtteööl.

Kui ta linnale päris lähedale jõudis, nägi ta, et see oli merepõhjast tõusnud linnaga sarnane ega olnud ka. Vahe oli samasugune nagu siis, kui ühel päeval näed kedagi inimest purpuris ja ehetega, teisel päeval aga paljaksröövitult ja närudes.

Jah, see linn siin on kindlasti olnud kord samasugune nagu see, millele ta mõtles. Seda linna siin ümbritses samuti tornide ja väravatega linnamüür. Aga tornid selles maa peale jäänud linnas seisid katusteta, koledatena ja tühjadena. Võlvide all polnud väravaid, vahimehi ega ka sõjasulaseid. Kogu hiilgav toredus oli kadunud. Siin seisid ainult paljad hallid kivisambad. Kui poiss linna kohale jõudis, nägi ta, et see koosnes suuremalt osalt väikestest madalatest majadest, kuid siin-seal leidus veel üksikuid kõrgete viilkatustega hooneid ja kirikuid, mis olid pärit vanast ajast. Viilkatustega majade seinad olid valgeks võõbatud ja täiesti kaunistusteta, kuna poiss oli aga alles hiljuti näinud merepõhja vajunud linna, arvas ta teadvat, mismoodi nad olid olnud kaunistatud: mõned nikerduste ja mõned musta ning valge marmoriga. Samuti oli lugu ka vanade kirikutega. Enamik neist oli ilma katuseta, paljaste löövidega. Aknaavad olid tühjad, põrandad rohtu kasvanud ja mööda müüre ronisid üles väänkasvud. Aga poiss teadis ometi, kuidas nad kord olid välja näinud: seinad olid olnud kaetud nikerduste ja maalidega, sees olid seisnud uhked altarid ja kuldsed ristid, ning neis olid talitanud kuldses rüüs preestrid.

Poiss nägi ka kitsaid tänavaid, mis olid pühade pärastlõunal peaaegu tühjad. Ta teadis, missugune uhke inimvool oli kord neil tänavail kihanud. Ta teadis, et need tänavad olid olnud otsekui suured töökojad, täis igat masti käsitöölisi.

Ainus asi, mida Nils Holgersson ei märganud, oli see, et linn oli ka praegu ilus ja tähelepanuväärne. Ta ei näinud kõrvaltänavais asuvaid mustade seinte ja valgete nurkadega hubaseid majakesi, mille heledate aknaruutude taga õitsesid punased pelargoonid, ei paljusid toredaid viljapuuaedu ja alleesid ega väätidesse kasvanud varemete ilu. Ta oli mineviku toredusest niivõrd haaratud, et ei suutnud näha midagi ilusat selles, mis on praegu.

Metshaned lendasid paar korda linna kohal edasi-tagasi, et Pöialpoiss võiks kõike hästi näha. Viimaks laskusid nad ühe varemeis kiriku rohtunud põrandale, et jääda sinna ööseks. Kui haned olid ennast juba magama seadnud, jäi Pöialpoiss ikka veel ärkvele ja vahtis läbi sissevarisenud kirikuvõlvi üles kahvaturoosasse taevasse. Kui ta oli niiviisi mõne aja istunud, otsustas ta mitte enam kurvastada seile üle, et ta polnud suutnud päästa merepõhja vajunud linna.

Ei, ta ei kurvasta enam pärast seda, mis ta on siin näinud. Kui too teine linn poleks uuesti merepõhja vajunud, oleks ta mõne aja pärast võib-olla niisamuti varemeis seisnud nagu seegi siin. Võib-olla poleks temagi suutnud vastu panna ajahambale ja lagunemisele, vaid oleks peagi olnud katusteta kirikute, kaunistusteta majade ja koledate tühjade tänavatega nagu seegi siin. Olgu ta siis juba parem inimese silma eest varjatuna alles kogu oma aus ja hiilguses.

«Oligi hea, et kõik läks, nagu läks,» mõtles Nils. «Kui mul nüüd veel oleks võimu seda linna päästa, siis ma ei usu, et ma seda teeksin.»

Pärast seda ei tundnud ta enam seile asja pärast muret. Ja küllap mõtlevad niiviisi paljud nende seast, kes on noored. Aga kui inimesed jäävad vanaks ja harjuvad rahulduma vähesega, rõõmustavad nad rohkem olemasoleva Visby** kui uhke Vineta üle, mis on merepõhjas.

^* Pommer — Läänemere lõunapoolne rannikuala.

** Visby — Gotlandi saare tähtsaim linn. Kuni XIII sajandini oli ta üks suuremaid hansalinnu Läänemere ääres. Visby rikastus suurelt osalt Novgorodiga kaubeldes. Hiljem kaotas ta oma tähtsuse ja jäi kiratsema.

Tuli tyyni ja kirkas yö. Villihanhet eivät viitsineet hakea suojaa luolista, vaan seisoivat ja nukkuivat ylängöllä, ja poika oli paneutunut lyhyeen, kuivaan ruohoon hanhien viereen.

Oli niin kirkas kuutamo tuona yönä, niin kirkas, että pojan oli vaikea saada unta. Hän makasi ja ajatteli, kuinka kauan hän oli ollut poissa kotoa, ja hän laski, että oli kulunut kolme viikkoa siitä, kun hän aloitti matkansa. Samalla hän muisti, että nyt oli pääsiäisilta.

”Tänä yönä kaikki noita-akat tulevat takaisin Blåkullasta", hän ajatteli ja naurahti itsekseen. Sillä hän pelkäsi vähän sekä näkkiä että haltijaa, mutta noita-akkoihin hän ei uskonut niin vähääkään.

Jos noita-akkoja olisi ollut liikkeellä tänä iltana, niin hänen olisi kai pitänyt nähdä ne. Oli niin heleän valoisaa taivaalla, ettei pieninkään musta pilkku olisi voinut liikkua ilmassa hänen huomaamattaan.

Hänen siinä maatessaan nenä taivasta kohti ja ajatellessaan tätä hän näki jotakin kaunista. Kuun pyörä paistoi kokonaisena ja pyöreänä jotenkin korkealla, ja sen edessä tuli iso lintu lentäen. Se ei lentänyt kuun ohitse, vaan tuli niinkuin se olisi lentänyt siitä ulos. Lintu näytti mustalta valkoista pohjaa vasten, siivet ulottuivat kuun toisesta laidasta toiseen laitaan. Se lensi niin tasaisesti samaan suuntaan, että näytti siitä kuin se olisi piirretty kuun pintaan. Ruumis oli pieni, kaula pitkä ja hieno, jalat riippuivat pitkinä ja ohuina.

Poika huomasi heti, että se ei voinut olla mikään muu kuin haikara.

Muutaman tuokion kuluttua laskeutui haikara, herra Ermenrich, hänen viereensä. Hän kumartui pojan yli ja töytäisi häntä nokallaan saadakseen hänet hereille.

Poika nousi heti istumaan. "Minä en nuku, herra Ermenrich", hän sanoi. "Mistä johtuu, että te olette liikkeellä keskellä yötä, ja kuinka ovat asiat Glimmingehusissa? Tahdotteko puhua Akka muorin kanssa?"

"On liian valoisaa nukkua tänä yönä", vastasi herra Ermenrich. "Sentähden päätin tulla tänne Karlsöhön ja hakea sinut käsiini, ystäväni Peukaloinen, kun kuulin kalalokilta että olit täällä tänä yönä. En ole muuttanut Glimmingehusiin, vaan asun vielä Pommerissa."

Poika ilostui kovin siitä, että herra Ermenrich oli hakenut hänet käsiinsä. He juttelivat vähän aikaa minkä mistäkin niinkuin vanhat ystävät. Viimein haikara kysyi, eikö poikaa haluttaisi lähteä vähän ratsastamaan kirkkaassa yössä.

Poikaa halutti hyvinkin, jos haikara vain olisi villihanhien luona auringon nousun aikana. Sen haikara lupasi ja niin he lähtivät.

Herra Ermenrich lähti uudelleen lentämään kuuta kohti. He nousivat ja nousivat, meri laskeutui syvälle alas, mutta lentäminen kävi niin ihmeellisen keveästi, että melkein tuntui kuin he olisivat olleet paikoillaan ilmassa.

Pojasta oli kuin olisi lentäminen kestänyt äärettömän lyhyen ajan, kun Ermenrieh jo laskeutui maata kohti. Matka, minkä haikara oli kuljettanut häntä, ei kuitenkaan ollut pienen pieni. Sillä samassa kun hän asetti pojan maahan, hän sanoi: "Tämä on Pommeri. Nyt sinä olet Saksassa, Peukaloinen." Poika oikein pelästyi, kun kuuli tulleensa vieraaseen maahan. Sitä hän ei koskaan olisi odottanut.

Hänelle tuli kiire katsella ympärilleen. Hän seisoi autiolla meren rannalla, joka oli hienon, tasaisen hiekan peitossa. Maalle päin vei pitkä rivi lentohiekkakukkuloita, joiden laella kasvoi rantaruista. Ne eivät olleet perin korkeita, mutta ne estivät poikaa kuitenkin näkemästä mitään sisämaasta.

Herra Ermenrich nousi sillä välin lentohiekkakukkulalle, veti toisen jalkansa ylös ja taivutti kaulansa taaksepäin pistääkseen nokkansa siiven alle. "Sinä voit kävellä täällä sillä aikaa kun minä vähän levähdän, hän sanoi Peukaloiselle. "Mutta älä mene niin kauas, ettet osaa takaisin minun luokseni."

Poika alkoi ensin kiivetä lentohiekkakukkulalle nähdäkseen, miltä maailma siellä sisempänä näytti. Mutta kuljettuaan pari askelta hän satutti puukenkänsä johonkin kovaan. Hän kumartui ja näki hiekassa pienen vaskirahan, joka oli niin ruosteen syömä, että se oli melkein läpikuultava. Se oli niin huono, ettei hän edes viitsinyt ottaa sitä ylös, vaan potkaisi sen syrjään.

Mutta kun Peukaloinen taas seisoi suorana, hän ihan hämmästyi, sillä kahden askelen päässä hänestä kohosi korkea musta muuri, jossa oli suuri tornilla varustettu portti.

Äsken ikään, kun poika kumartui, oli meri levinnyt kimmeltävänä ja kirkkaana hänen edessään, ja nyt sen edessä oli pitkä muuri harjoineen ja torneineen. Ja aivan hänen edessään aukeni suuri muurin portti.

Poika ymmärsi kyllä, että tämä oli selvää kummittelua. Mutta eihän siinä ollut mitään pelättävää. Siinä, mitä hän näki, ei ollut mitään hirmuista tai kamalaa. Sekä muuri että portti oli niin komeasti rakennettu, että hänen teki mieli katsoa, mitä niiden takana voisi olla "Minun täytyy ottaa selko siitä, mitä se voi olla", hän ajatteli ja meni portista sisään.

Kaitaisessa porttiholvissa istui vartijoita, jotka olivat pukeutuneet kirjaviin, pöyhötettyihin vaatteihin ja joilla oli käsissään pitkävartisia keihäskirveitä. He pelasivat arpapeliä ja ajattelivat vain sitä eivätkä huomanneet poikaa, joka nopeasti livahti heidän ohitseen.

Portin sisäpuolelta hän löysi aukean paikan, joka oli laskettu suurilla tasaisilla kiviliuskoilla. Kaikkialla oli suuria komeita taloja, ja niiden välitse aukeni pitkiä, kaitaisia katuja.

Portin edustalla olevalla aukealla paikalla vilisi ihmisiä. Miehet olivat pukeutuneet pitkiin turkiksilla reunustettuihin kauhtanoihin, ja muut vaatteet olivat silkkisiä, heidän päässään oli vinoon asetettu töyhtölakki, rinnoilla heilahteli komeita käätyjä. Kaikki he olivat komeasti vaatetettuja, että olisivat voineet olla ruhtinaita.

Naisilla oli huppulakit ja pitkät hameet ja ahtaat hihat. Hekin olivat komeasti pukeutuneita, mutta heidän komeutensa ei mitenkään vetänyt vertoja miesten komeudelle.

Tämähän oli aivan kuin siinä vanhassa satukirjassa, jonka äiti joskus otti arkusta näyttääkseen sitä näyttääkseen. Poika ei tahtonut uskoa silmiään.

Mutta se, mikä oli vielä ihmeellisempää nähdä kuin miehet ja naiset, oli itse kaupunki. Jokainen talo rakennettu niin, että toinen sen päädyistä antoi kadulle. Ja nämä päädyt olivat niin koristetut, että olisi voinut luulla niiden tahtovan kilpailla keskenään siitä, kuka voisi näyttää kauneimpia koristeita.

Se, joka yhtäkkiä saa nähdä paljon uutta, ei ehdi heti kohta säilyttää kaikkea muistissaan. Mutta jälkeenpäin poika saattoi kuitenkin muistaa nähneensä päätyjä, joissa oli kuvia Kristuksesta ja hänen apostoleistaan, päätyjä, joissa oli kolpperoihin asetettuja kuvia vieri vieressä yli koko seinän, päätyjä, jotka oli koristettu väritetyllä lasilla, ja päätyjä, jotka olivat raitaisia ja ruudukkaita, valkoisesta ja mustasta marmorista.

Pojan näitä katsellessa tuli hänelle merkillinen kiire. "Tuommoista eivät silmäni ole koskaan ennen nähneet. Tuommoisia eivät ne koskaan enää saa nähdä", hän sanoi itselleen. Ja hän alkoi juosta kaupunkiin päin, katua sinne, toista tänne.

Kadut olivat ahtaat ja kapeat, mutta ne eivät olleet autiot ja synkät niinkuin niissä kaupungeissa, joita hän ennen oli nähnyt. Täällä oli ihmisiä kaikkialla. Vanhoja mummoja istui ovien vieressä, ja he kehräsivät ilman rukkia, ainoastaan puukapulan avulla. Kauppiaiden puodit olivat kuin markkinakojut avoinna kadulle päin. Kaikki käsityöläiset istuivat ja tekivät työtä kadulla. Eräässä paikassa keitettiin hylkeen rasvaa, toisessa parkittiin nahkoja, eräällä taholla oli nuoranpunojan rata.

Jos pojalla vain olisi ollut aikaa, hän olisi täällä saanut oppia valmistamaan kaikenlaista. Täällä hän näki kuinka, asesepät takoivat hienoja rintahaarniskoja, kuinka kultasepät panivat jalokiviä sormuksiin ja rannerenkaihin, kuinka sorvarit kuljettivat teriään, kuinka suutarit pohjasivat punaisia, pehmeitä kenkiä, kuinka kullanpunoja punoi kultanauhaa ja kuinka kutojat kutoivat silkkiä ja kultaa kankaihinsa.

Mutta pojalla ei ollut aikaa viipyä. Hän vain riensi eteenpäin nähdäkseen niin paljon kuin mahdollista, ennen kuin kaikki taas katoaisi.

Kaupungin muuri kulki koko kaupungin ympäri, piiritti sen, sulki sen niinkuin aita sulkee pellon. Joka kadun päässä hän näki sen ja sen tornit ja harjat. Muurin päällä käveli sotamiehiä yllään kiiltävät haarniskat ja kypärät.

Juostuaan läpi koko kaupungin hän tuli vielä eräälle muurissa olevalle portille. Sen ulkopuolella oli meri ja satama. Poika näki vanhanaikaisia laivoja, joissa oli soututuhtoja keskellä ja korkeita rakennelmia kokassa ja perässä. Muutamat lastasivat, muutamat heittivät juuri ankkuria. Kantajia ja kauppiaita kiirehti toistensa ohi. Oli aherrusta ja elämää täällä niinkuin kaikkialla muuallakin.

Mutta ei täälläkään ollut hänellä mielestään aikaa viipyä. Hän riensi takaisin kaupunkiin ja tuli nyt Suurelle torille. Siellä oli korkeatorninen tuomiokirkko, jonka portti oli koristettu korkokuvin. Seinät olivat kuvanveistäjien niin kirjailemat, ettei ollut kiveäkään, jolla ei olisi ollut koristetta. Ja sitä komeutta, joka

välähti silmään avonaisesta portista! Siellä oli kultaisia ristejä ja kullattuja alttareja ja kultapaitaisia pappeja. Vastapäätä kirkkoa oli talo, jossa oli solakka, pilvenkorkuinen torni. Se oli kai raatihuone. Ja kirkosta raatihuoneelle, koko tornin ympärillä, oli noita kauniita päätyhuoneita, jotka oli mitä moninaisimmin koristettu.

Poika oli juostessaan sekä hiestynyt että uupunut, ja hän luuli jo nähneensä ihmeellisimmät nähtävät. Sentähden hän alkoi kävellä hiljemmin. Katu, jota hän nyt kulki, oli varmaankin se, minkä varrelta kaupunkilaiset ostivat komeat vaatteensa. Hän näki pienten puotien edustat täynnä kansaa; puodeissa kauppiaat levittelivät pöydälle kukikasta, kankeaa silkkiä, paksua kultakangasta, välkkyvää samettia, keveitä nukkahuiveja ja hämähäkinverkon hienoja pitsejä.

Silloin kun poika oli juossut nopeasti, ei kukaan ollut häntä huomannut. Ihmiset olivat kai arvelleet, että taisipa pieni harmaa rotta livistää heidän ohitseen. Mutta kun hän käveli katua aivan hiljaa, huomasi hänet muuan kauppias ja alkoi viittoa hänelle.

Poika tuli ensin levottomaksi ja aikoi rientää pakoon, mutta kauppias vain viittoili ja hymyili ja levitti pöydälle ihanan palasen silkkisamettia, ikään kuin houkutellakseen  häntä.

Poika pudisti päätään. "En koskaan tule niin rikkaaksi, että voin ostaa itselleni metrin tuota kallista kangasta", hän ajatteli.

Mutta nyt he olivat huomanneet hänet jokainoasta puodista pitkin koko katua. Minne hän vain katsoi, siinä seisoi kauppias ja viittiloi hänelle. He jättivät rikkaat ostajansa ja ajattelivat vain häntä. Hän näki, kuinka he riensivät puotiensa salaisimpiin soppiin tuodakseen sieltä parasta, mitä heillä oli myytävänä, ja kuinka heidän kätensä vapisivat innosta ja kiireestä, kun he asettelivat tavaroitaan pöydälle.

Kun poika siitä huolimatta jatkoi matkaansa, heittäytyi muuan kauppias pöydän yli, juoksi sitten kiinni hänet ja asetti hänen eteensä hopeakankaita ja kudottuja seinäverhoja, jotka loistivat kaunisvärisinä. Poika ei voinut muuta kuin nauraa hänelle. Pitihän nyt kauppiaan ymmärtää, ettei hänenlaisensa köyhä raukka voisi ostaa semmoisia tavaroita. Hän pysähtyi ja levitti tyhjät kätensä näyttääkseen heille, ettei hänellä ollut mitään ja että jättäisivät hänet rauhaan.

Silloin kauppias pisti hänen eteensä yhden sormensa ja nyökäytti päätään ja työnsi hänen eteensä kokonaisen kasan noita ihania tavaroita.

"Mahtaako se tarkoittaa, että se tahtoo myydä tuon kaiken yhdestä kultarahasta?" arveli Peukaloinen ihmeissään.

Kauppias otti esille pienen, kuluneen ja kehnon rahan, kaikkein pienimmän, mitä olla voi, ja näytti sitä Peukaloiselle. Ja hän oli niin kärkäs myymään, että pani kasaansa vielä pari suurta raskasta hopeamaljaa.

Silloin poika alkoi kaivella taskujaan. Hän kyllä tiesi, ettei hänellä ollut lanttiakaan, mutta ei kuitenkaan voinut olla tunnustelematta.

Kaikki muut kauppiaat seisoivat ja katselivat, kuinka kauppa päättyisi, ja kun he huomasivat, että poika alkoi kaivaa taskujaan, he heittäytyivät pöytiensä yli, ottivat kahmalonsa täyteen kulta- ja hopeakoristeita ja tarjosivat niitä hänelle. Ja kaikki he osoittivat hänelle, että he eivät pyytäneet maksuksi muuta kuin yhden ainoan pienen rahan.

Mutta poika käänsi nurin sekä liivinsä että housunsa taskut ja näytti, ettei hänellä mitään ollut. Silloin heille tulivat kyyneleet silmiin, kaikille noille komeille kauppiaille, jotka olivat häntä niin paljon rikkaampia. Viimein häntä aikoi säälittää heidän surkeutensa, ja hän alkoi tuumia, eikö hän voisi heitä mitenkään auttaa. Ja niin hän muisti sen ruostuneen lantin, jonka hän juuri äsken oli nähnyt rannalla.

Hän alkoi juosta suoraan katua pitkin, ja onni auttoi häntä, ja hän tuli samalle portille, josta ensin oli tullut sisään. Hän syöksyi siitä ulos ja alkoi etsiä sitä vihreätä, ruosteista vaskirahaa, joka oli ollut vastikään rannalla.

Hän löysikin sen, aivan oikein, mutta kun hän oli ottanut sen maasta ja aikoi rientää takaisin kaupunkiin se mukanaan, hän näkikin vain meren edessään. Ei lainkaan kaupungin muuria, ei vartijoita, ei katuja, ei taloja enää näkynyt, ainoastaan meri.

Poika ei voinut sille mitään, että kyyneleet kihosivat hänen silmiinsä. Hän oli alusta pitäen luullut, että se, mitä hän näki, ei ollut muuta kuin näköhäiriötä, mutta sen hän oli ehtinyt unohtaa. Hän oli vain ajatellut, kuinka kaunista kaikki oli. Hän tunsi oikein syvää surua siitä, että kaupunki oli kadonnut.

Samassa herra Ermenrich heräsi ia tuli Peukaloisen luo. Mutta poika ei kuullut häntä, joten haikaran piti tönäistä häntä nokallaan havahduttaakseen hänet. "Taidat siinä seisoa ja nukkua niinkuin minäkin", sanoi herra Ermenrich.

"Voi, voi, herra Ermenrich!" sanoi Peukaloinen. "Mikä kaupunki se oli, joka äsken ikään oli tässä?"

"Oletko sinä nähnyt kaupungin?, kysyi haikara. "Olet vain nukkunut ja nähnyt unta, niinkuin sanoin."

"Ei, en minä ole nähnyt unta", sanoi Peukaloinen, ja kertoi haikaralle kaikki, mitä oli nähnyt ja kokenut.

Silloin herra Ermenrich sanoi: "Minä puolestani luulen, että olet nukahtanut tässä rannalla ja nähnyt unta tuosta kaikesta. Mutta minä en tahdo salata sinulta, Peukaloinen, että Bataki, korppi, joka on oppinein kaikista linnuista, kerran kertoi minulle, että tällä rannalla on ennen vanhaan ollut kaupunki, jota sanottiin Vinetaksi. Se oli niin rikas ja onnellinen, ettei mikään kaupunki ole milloinkaan ollut ihanampi, mutta valitettavasti hairahtuivat sen asukkaat ylpeyteen ja kopeuteeen. Rangaistukseksi siitä, niin kertoi Bataki, hukutti myrskylaine sen tulvansa alle, ja se upposi meren pohjaan. Mutta sen asukkaat eivät voi kuolla eikä heidän kaupunkinsakaan voi hävitä. Ja yhtenä yönä kerran sadassa vuodessa se nousee kaikessa komeudessaan merestä ja on maan pinnalla ummelleen tunnin ajan."

"Niin, kyllä sen täytyy olla niin, sillä minä olen sen nähnyt."

"Mutta kun tunti on kulunut, niin se uppoaa taas mereen, ellei joku Vinetassa sillä välin ole saanut myydyksi jotakin jollekulle elävälle olennolle. Jos sinulla, Peukaloinen, olisi ollut kuinka pieni lantti tahansa maksaaksesi kauppiaille, olisi Vineta saanut jäädä tähän rannalle, ja sen asukkaat olisivat saaneet elää ja kuolla niinkuin muutkin ihmiset."

"Herra Ermenrichn, sanoi poika, "nyt ymmärrän, miksi te tulitte ja toitte minut tänne keskellä yötä. Sentähden, että uskoitte, että minä pelastaisin tuon vanhan kaupungin. Voi, herra Ermenrich, minä olen niin pahoillani siitä, ettei minun onnistunut sitä tehdä."

Hän pani kädet silmilleen ja itki. Ei ollut helppo sanoa, kumpi oli enemmän pahoillaan, poika vai herra Ermenrich.

Elävä kaupunki

Toisena pääsiäispäivänä iltapäivällä villihanhet ja Peukaloinen liitelivät Gotlannin yli.

Tämä suuri saari oli tasaisena ja sileänä heidän allaan. Maa oli ruudukas aivan niinkuin Skoonessakin, ja siellä oli runsaasti sekä kirkkoja että kartanoita. Mutta erona oli se, että täällä oli vainioiden liepeillä enemmän lehtoniittyjä eivätkä talot olleet rakennetut neliöön. Eikä myöskään ollut ollenkaan suuria linnamaisia herraskartanoita ja niiden laajoja puistoja.

Villihanhet olivat päättäneet kulkea Gotlannin yli Peukaloisen tähden. Hän oli nyt pari päivää ollut hyvin alakuloinen. Se johtui siitä, että hän aina näki silmiensä edessä tuon kaupungin, joka niin ihmeellisellä tavalla oli hänelle näyttäytynyt. Hän ei ajatellut muuta kuin noita kauniita rakennuksia ja komeita ihmisiä. "Voi, että minun kuitenkin olisi onnistunut saada se kaikki elämään!" hän ajatteli. "Mikä vahinko, että niin paljon kaunista makaa meren pohjassa!"

Sekä Akka että hanhikukko olivat koettaneet vakuuttaa Peukaloiselle, että hän oli nähnyt unta tai että se vain oli ollut näköhäiriö, mutta poika ei tahtonut kuulla mistään semmoisesta puhuttavan. Hän oli niin varma siitä, että hän todella oli nähnyt, mitä oli nähnyt, ettei kukaan voinut järkyttää hänen uskoaan siitä. Hän kulki niin suruissaan, että hänen matkatoverinsa alkoivat olla levottomia hänen tähtensä.

Juuri kun poika oli alakuloisimmillaan, oli vanha Kaksi tullut takaisin laumaan. Myrsky oli heittänyt hänet Gotlantiin päin ja hänen oli täytynyt lentää yli koko saaren, ennen kuin oli saanut kuulla, että matkatoverit olivat Lilla Karlsön saarella. Kun Kaksi sai tietää, mikä Peukaloista vaivasi, sanoi hän yhtäkkiä:

"Jos Peukaloinen suree vanhaa kaupunkia, niin lohdutamme me hänet pian. Tulkaa vain mukaan, niin minä vien teidät paikkaan, jonka eilen näin. Hänen ei tarvitse kauemmin olla suruissaan."

Kohta sen jälkeen hanhet olivat heittäneet hyvästinsä lampaille, ia nyt he olivat matkalla siihen paikkaan, jonka Kaksi tahtoi näyttää Peukaloiselle. Vaikka hän olikin alakuloinen, ei hän kuitenkaan voinut olla katselematta maata, jonka yli kuljettiin.

Hänestä näytti, että koko saari alun pitäen oli ollut samanlainen korkea ja jyrkkä kallio kuin Karlsö, vaikka tietysti paljon suurempi. Mutta sitten se oli jotenkin litistynyt. Joku oli suurella kaulimella sitä kaulinnut, niinkuin se olisi ollut taikinapalanen. Eipä niin, että siitä olisi tullut tasainen ja sileä kuin leipäkakkara, eipä suinkaan. Heidän kulkiessaan rannikkoa pitkin hän oli useissa paikoin nähnyt korkeita valkoisia kalkkiseiniä, luolia ja "raukoja", mutta useissa paikoin ne olivat hävinneet ja ranta vaipui vähäpätöisenä mereen.

Alhaalta maassa viettivät ihmiset kaunista ja rauhallista juhlapäivän iltapäivää. Ilma oli parhaiksi lämmin, kuin kesäpäivänä, puitten lehdet olivat suurella hiirenkorvalla, lehtoniityillä kukkivat kevätkukat, poppelien pitkät hienot riippuoksat huojuivat, ja pienissä puutarhoissa, joita oli joka tuvan edessä, olivat karviaismarjapensaat jo aivan vihreinä.

Lämmin ja kevät oli houkutellut ihmisiä teille ja pihoille, ja missä vain muutamia heistä oli yhdessä, siellä leikittiin. Eivät vain lapset leikkineet, vaan myöskin aikuiset. He heittivät kivillä pilkkaan ja löivät palloja ilmaan niin kauniisti, että ne melkein nousivat villihanhien tasalle. Oli hauskaa ja iloista nähdä suurten ihmisten leikkivän, ja poika olisi kyllä iloinnut, jos hänen mielensä ei olisi ollut niin täynnä murhetta.

Hänen täytyi kuitenkin myöntää, että tämä oli kaunis matka. Oli niin paljon laulua ja ääntä ilmassa. Pienet lapset leikkivät piirileikkiä ja lauloivat. Ja pelastusarmeija oli liikkeeltä. Poika näki suuren joukon mustapunapukuisia ihmisiä istuvan metsäkukkulalla ja soittavan kitaraa ja messinkitorvea. Muuatta tietä myöten tuli suuri joukko ihmisiä. Ne olivat raittiusväkeä, jotka olivat olleet huviretkellä. Hän tunsi heidät suurista lipuista ja kultakirjoituksista, jotka heiluivat heidän päänsä päällä. Ja laulun toisensa perästä he lauloivat niin kauan kuin hän voi heitä kuulla.

Poika ei sitten kuunaan muistellessaan Gotlantia voinut samalla olla ajattelematta leikkejä ja lauluja.

Pitkän aikaa hän oli katsellut alas, mutta nyt sattui hän nostamaan silmänsä. Ei kukaan voi kertoa, kuinka hän hämmästyi. Hänen huomaamattaan hanhet olivat jättäneet saaren sisäisen osan ja lentäneet länteen päin rannikkoa kohti. Nyt hänen edessään oli aava, sininen meri. Mutta ei meri ollut ihmeellinen, vaan meren rannalla oleva kaupunki.

Poika tuli idästä päin ja aurinko oli alkanut laskea länttä kohti. Hänen lähestyessään kaupunkia piirtyivät sen muurit ja tornit ja korkeat päätytalot aivan mustina valoisaa iltataivasta vasten. Hän ei siis voinut nähdä, millaisia ne olivat todellisuudessa, ja hetken aikaa hän luuli, että tämä oli aivan samanlainen komea kaupunki kuin se, minkä hän oli nähnyt pääsiäisyönä.

Kun hän nyt tuli oikein kaupunkiin, hän näki, että se oli samanlainen kuin tuo merenpohja-kaupunki, mutta että se siitä myöskin suuresti erosi. Siinä oli sama ero kuin jos yhtenä päivänä näkisi miehen kullassa ja purppurassa, ja toisena päivänä näkisi hänet kurjana ja repaleisena.

Niin, tämä kaupunki oli kerran ollut samanlainen kuin se, jonka hän oli nähnyt Pommerin rannalla. Tätäkin kaupunkia ympäröi muuri torneineen ja portteineen. Mutta tornit tässä kaupungissa, joka oli saanut jäädä maan pinnalle, olivat katottomat ja ontot ja tyhjät. Portit olivat ovettomat, vartijat ja sotamiehet olivat kadonneet. Kaikki komea, loistava ylellisyys oli poissa. Täällä oli jäljellä vain alaston, harmaa kivipohja.

Kun poika kulki kaupungin yli, hän näki vielä, että suurin osa sen rakennuksia oli pieniä ja matalia puutaloja, mutta siellä täällä oli jäljellä muutamia korkeita päätytaloja ja muutamia vanhanaikaisia kirkkoja.

Päätytalojen seinät oli maalattu valkoisiksi ja ne olivat aivan koristeettomat, mutta kun poika aivan äsken oli nähnyt tuon uponneen kaupungin, hän luuli ymmärtävänsä, kuinka ne olivat olleet koristetut: toiset kuvanveistoksilla, toiset mustalla ja valkoisella marmorilla. Samanlaisia olivat vanhat kirkotkin. Useimmat niistä olivat katottomia ja sisältä tyhjiä. Ikkuna-aukot olivat tyhjät, lattiat olivat ruohottuneet ja seiniä myöten kiemurteli vihreitä köynnöksiä. Mutta nyt hän tiesi, miltä ne kerran olivat näyttäneet: seinät olivat olleet kuvien maalausten peitossa, kuorissa oli ollut kirjailtu alttari ja kultainen risti, siellä oli liikkunut pappeja, joilla oli ollut yllään kultapuku.

Poika näki myöskin kaitaiset kaupungin kadut, jotka olivat melkein autiot juhlapäivän iltana. Hän tiesi, millainen komeiden ihmisten virta kerran oli myllertänyt niitä pitkin. Hän tiesi, että ne olivat olleet suuria työpajoja, täynnä kaikenlaisia työmiehiä.

Villihanhet lensivät pari kertaa edestakaisin kaupungin yllä, jotta Peukaloinen oikein saisi nähdä kaiken. Sitten he laskeutuivat erään rauniokirkon ruohottuneelle lattialle jäädäkseen siihen yöksi.

Hanhet olivat jo asettuneet makuulle, mutta Peukaloinen valvoi vielä ja katseli haljenneiden kattoholvien läpi kalpeanpunaiselle iltataivaalle. Istuttuaan siinä vähän aikaa hän ajatteli, ettei enää kannattanut surra sitä, ettei ollut voinut pelastaa tuota uponnutta kaupunkia.

Ei, sitä hän ei tahtonut saatuaan nähdä tämän. Ellei se kaupunki, jonka hän oli nähnyt, olisi saanut vaipua meren syvyyteen takaisin, olisi se ehkä jonkin ajan kuluttua köyhtynyt ja rappeutunut niinkuin tämäkin. Ehkei se olisi voinut vastustaa aikaa ja hävitystä, vaan pian seisonut siinä katottomine kirkkoineen ja koristeettomine huoneineen ja autioine tyhjine katuineen niinkuin tämäkin. Silloin oli parempj, että se oli tallella kaikessa ihanuudessaan siellä alhaalla piilossaan. "Oli parasta, että kävi niinkuin kävi", hän ajatteli. "Jos minulla olisi valta pelastaa kaupunki, en luule, että sen tekisin." Sitten hän ei enää surrut sitä asiaa.

Ja on kyllä paljon nuoria, jotka ajattelevat samalla tavalla. Mutta kun ihmiset ovat tulleet vanhoiksi ja saaneet tyytyä vähään, niin he iloitsevat enemmän siitäVisbystä, joka on olemassa, kuin tuosta komeasta meren pohjaan vaipuneesta Vinetasta.