Print

Kunksmoor. Kunksmoor ja kapten Trumm

Original Text

Kapten Trumm seisis rannas ja ahastas.

         Kunksmoori saare ümber lainetas must haisev õli. Nii kaugele kui silm ulatus, oli näha ainult õli, õli, õli.

         Õlimere kohal karjusid ja kiljusid linnud. Neid otsekui tõmbas ja veetles miski sõnulseletamatu. Paelutult laskusid nad veepinnale, kus õli otsekohe nende kehade külge hakkas ja suled tuustideks ning kimpudeks kokku kleepis, nii et nähtavale tuli paljas sinetav nahk. Vesi tungis sulgede vahele, leotas linnud läbi. Nad said märjaks, läksid külmaks, muutusid loiuks. Nad jäid haigeks. Muist lindusid konutas osavõtmatult rannakividel, muist loksus elutult mustas õlis ja laine lükkas neid kord-korralt rannaliivale. Ühe, teise, kolmanda. Kogu rannajoon oli lükitud täis lindude õliseid, vettinud kehi. Katk oli väljas. Õlikatk.

         Kapten ei suutnud linde vaadata. Süda kiskus kokku, kui üha uued kaunid tugevad linnud, üha uued aulid ja algid, tüllid ja tiirud, pardid ja kajakad kastusid kurjast võlust haaratuna surmavasse õlisse. Õlikatk haaras nad otse Trummi silmade all ja Trumm ei suutnud siiski midagi teha. Ta püüdis küll linde õlist eemale peletada, jooksis karjudes mööda randa, plaksutas käsi, pildus kive. Aga mida ta ikka jõudis, kui õli peibutas saare ümber ja linnud olid kui meelest ära.

         “Emmeliine, miks oled sa meid maha jätnud?” nuttis suur ja tugev kapten Trumm nagu pisike titt. Pisarad voolasid mööda ta nägu, kõik valgus ta silmade ees ähmaselt kokku.

         Siis korraga käis terav, kähisev vile üle mere ja saare. Õlise vee kohal tiirlevad linnud värahtasid ehmunult. Nagu millestki nähtamatust tõstetuna viskusid nad kohkunult kõrgusse, koondusid parvedeks ja lendasid minema.

         Vile peale võpatas ka Trumm. Ta süda paisus rõõmust. See oli armsa Emmeliine vile. Ja seal merekaljude kohal ripnes oma õhupalli küljes ka Emmeliine ise. Trumm tõttas taevast langeva Kunksmoori poole.

         Põlenud ja katkutud oli moorike, kuid ikkagi igas tükis oma.

“Noh,” ütles Kunksmoor tervituse asemel, “või õlikatk on lahti lastud. Õlilaev jooksis karile, üks tüdruk ajas laevameestel auruga meeled segi. Mu vaene Trummike, sa oled vahepeal mõtlematuid tegusid teinud.”

         Kapten ei osanud kosta. Ainult süda vajus jälle tina täis.

         Kunksmoor läks haigeid ja elutuid linde vaatama.

         “Siin ei aita tulesõnad, ei aita veesõnad ega õhusõnad,” pomises ta. “Head vanad katkusõnad ka ei kõlba. Jälle on vaja uhiuued sõnad teha.” Ta korjas ühe õlist nõretava poolsurnud linnu üles ja puhus talle mõtlikult peale, ise sekka midagi pomisedes. Aeg-ajalt ta vaikis, nagu oma mõtteid kuulatades.

         Alguses polnud midagi. Lind lösutas raskena Kunksmoori kätel, tiivad rippusid elutult alla. Siis aga hakkas õlikiht puhumise peale pikkamisi, õige pikkamisi tilkadeks koonduma. Tilgad veeresid mööda keha alla ja pudenesid liivale. Suled said jälle kohevaks. Kunksmoor silis teise käe sõrmedega linnu kurgualust ja selga. Loid keha elustus. Lind ajas suled turri, raputas end. Silmad muutusid taas erksaks.

         Kunksmoor tõstis linnu kõrgele pea kohale ja hüüdis midagi. Lind sirutas tiibu ja tõusis moori käte vahelt lendu. Ta kerkis aina kõrgemale ja kõrgemale sinavasse õhku ja kadus siis kauge puhta vee poole.

         Trumm vaatas linnule võlutult järele.

         Kunksmoor oli tõstnud sülle juba uue linnu ja puhus talle peale.

         Kapten asus moorile appi. Ta kandis õliseid linde kokku. Neid oli masendavalt palju, kõik kohad olid neid täis, ja iga uut lindu puudutades tundis Trumm teravat pistet südames.

         Moor muudkui puhus ja pomises, pomises ja puhus. Varsti kogunes mahaveerevatest õlitilkadest loik. Kunksmoor pidi kivi otsa ronima. Siis aga ei pääsenud kapten enam uute lindudega Kunksmoori juurde. Moor pidi kohta vahetama. Niiviisi sai mõne aja parast kogu rand õliloike täis.

         Hommikuks oh moorike puhumisest koledasti väsinud. Ühetooniline tasane pomin ajas talle une peale. Silm tahtis vägisi looja vajuda. Une peletamiseks hakkas ta pomisemise asemel hoopis lauluga sõnu hüüdma. Ei ta pannud tähelegi, kui oli äkki tiiru albatrossiks laulnud. Võimsaid tiibu laotades kadus albatross õhku.

         “Oh heldeke,” pomises Kunksmoor kohkunult. “Sedasi võin ma unise peaga veel tont teab mida kokku sõnuda!”

         Ta saatis kapteni koju kanget kohvi keetma, et und sellega ära ajada.

         Mitmendal-setmendal päeval oli viimane kui lind puhas, terve ja ergas.

         Meri aga lainetas endiselt tihedas õlilaamas.

         “Nüüd teeme reha,” ütles Kunksmoor.

         Nad läksid võsasse rehavart otsima. Kunksmoor ei jäänud ühegi puuga rahule. Mänd murdus ja paju paindus, haab oli liiga habras, kask kaalus liiga palju. Alles kuusepuu meeldis moorile. Ta valis mitu sitket noort kuuske, lõikas need pussiga maha ja laasis ära. Siis hakkas ta keppe kokku jätkama. Vaja oli hästi pikka rehavart.

         Moor põimis jätkukohtadele tihedad võrud ümber ja luges sõnadki peale, et rehavars töö juures üles ei ütleks.

         Vars tuli ilus, sile ja ühtlane.

         Hargi tegi Kunksmoor pihlakast, kaha voolis kadakast.

         Siis hakkas moor pulki lööma.

         Keskele pani ta havihamba. Havihamba kõrvale sai tedrekuke tiivakont, teisele poole aga metssea kihvaluu. Äärtesse tulid Kunksmoori vanavanaema hõbedast rinnanõel ja vana raudnael, mis laevakere sees igasugusest paksust ja vedelast läbi oli käinud.

         Moor oli küpsiküüsi töö kallal, ja peagi olid pulgad peal. Reha oligi valmis.

         “Iga asi peab teadma, kus on tema koht,” ütles ta. “Mis maa seest on tulnud, peab varem või hiljem ikka jälle maa sisse tagasi minema.”

         Kunksmoor torkas pika rehavarrega merepõhja mitu sügavat auku ja hakkas siis rehaga õli aukudesse sisse ajama. Aga nii kui lapike vett vabaks sai, valgus kõrvalt jälle õli puhtale pinnale peale. Moor riibus ja rehitses, nii et õli ja vesi tuiskasid. Kogu aeg pidas ta hoolsat valvet, et mõni kalake või vähike kogemata koos õliga merepõhja ja saare alla pimedasse ei kaoks. See oli väga peen töö. Moori närvid olid viimseni pingul. Ja kui äkki kajakas Kunksmoorile ligi lendas, ehmatas moor nii, et tõmbas rehaga kogemata suure kivirahnu küljest tüki lahti. Paraja karu suurune kivikild plartsatas vette ja õlipritsmed lendasid laiali. Kajakas sööstis nobedasti kõrgemale õhku.

         “Vaata nüüd, sa sõge, oleksid ka veel õlikatku külge saanud!” sõitles Kunksmoor kajakat.

         Siis süvenes ta uuesti töösse ega märganud enda ümber mitte kui midagi.

         Viimaks jõudis kätte aeg, mil Kunksmooril oli ka meri puhas. Puhas oli liiv mere ääres, puhtad olid kõik kivid ja pilliroopadrikud. Kalad lõid rõõmsalt sulpsu, linnupojad sulistasid puhtas vees ringi.

Kõik oli nagu enne, ainult moor ise oli muutunud.

         Lahja oli moor ikka olnud, nüüd aga oli ta päris luu ja nahk. Juustest oli ta tules ilma jäänud. Põlenud ja kärisenud riideräbalad olid nüüd läbi higistatud ja õlised ka veel.

         “Noh, Kunksmoorike,” ütles moor endale kurvalt. “Kõigil on nüüd jälle hea, ainult sina oled sorakil ja kasimata nagu vana nõid.”

         Moor ei tahtnud sedasi koju kapteni ette minnagi. Ta läks mööda mere äärt kõndima. Kena oli vaadata puhast randa. Klaarid lained veeresid tasase sulinaga valgele liivale. Merepind sillerdas päikese käes. Männid kohisesid vaikselt. Linnud hõikusid lustlikult taeva all. Kunksmoorile tuli õnnis rahu peale. Ta oli elu jooksul palju hingi päästnud, aga ükski kord polnud ta sellest nii suurt heameelt tundnud kui praegu. Olgu ta peale ise räpane ja räämas, aga meri on jälle selge ja linnud puhtad.

         Süda täis vaikset rahu ja rõõmu, hakkas Kunksmoor nüüd koju minema. Reha oli mooril õlal, kajakas pea kohal. Silmad mustas ja kõhnas näos särasid kui tähed.

         Kodukorstnast tõusis nõrk suitsujuga. Kapten talitas toas. Moor pani reha räästa najale ja astus väsinult tuppa. Seal ootas kaetud söögilaud.

         “Noh,” ütles Kunksmoor Trummile, “eks näis, mis sellest saab. Õli pole minu saare all veel varem olnud. Aga seda ütlen ma küll, et sellest igavesest kiuslemisest ja tülitsemisest olen ma tüdinud.”

         “Mina ka, kallis Emmeliine!” ütles kapten südamest.

         “Sa vaata,” ütles Kunksmoor, “mis sellest kõik tuli. Aga mis siis, kui ma selge kiusu pärast oleksingi ennast hukatusse ajanud?”

         “Kui ma ometi seda auru poleks teinud,” ohkas kapten.

         “Kui ma ometi poleks sind siia üksi jätnud,” ütles Kunksmoor.

         “Selles olin mina süüdi,” ütles Trumm.

         “Ma poleks pidanud sind metsa ära eksitama.”

         “Mida sa pidid siis tegema, kui ma nii perult minema tormasin.”

         “Oh, kui ma poleks reis-ümber-maailma-mängus sohki teinud!” ütles Kunksmoor. “Sohist sai kõik alguse. Oleme parem teineteisega head!”

         “Mina olen nõus!” vastas kapten tõsiselt. “Aga enne pean ma sulle veel tunnistama, et auruvesi uhtus kõik tähed su raamatust minema. Järel on ainult puhtad valged lehed.”

         “Noh,” ütles Kunksmoor. “Siis lõpuks ometi oleme sellest lahti. Oligi üks nuhtlus kaelas, see raamatu kirjutamine.”

         “Aga kallis Emmeliine, kuidas siis niiviisi?” küsis Trumm nõutult. “Mis nüüd teadusest ja inimestest saab?”

         “Kas sa siis ei mõista,” ütles Kunksmoor selle peale. “Nõiarohtudega ja üldse nõidusega on nõnda, et kõik see, mis on ühe asja vastu hea, võib teise asja vastu halvaks pöörduda. Isegi mina ei oska alati ette arvata, mis kõik võib juhtuda. Mul poleks ühtegi rahulikku minutit enam, kui kogu maailma inimesed teaksid rohtudest kõike seda, mida tean mina, vana nõid.”

         “Jah,” vastas Trumm kurvalt, “kui sa nõnda räägid, siis on kõik õige. Aga midagi peab ju tegema, et kõik oleks hästi.”

         Kunksmoor naeratas kurvale kaptenile õrnalt. Ta astus kolde juurde. Seal oli Trummil söök soojas. Kunksmoor kergitas potikaant ja vaatas potti.

         “Noh,” ütles ta rahulolevalt. “Seenesoust on just see, mida ma pärast neid vintsutusi igatsen!”

         Moor pesi ennast, pani puhtad riided selga ja uuris peegli ees oma pead.

         “Takjajuurevett oleks vaja, see kasvataks mulle jälle juuksed pähe,” ütles ta.

         “Mu takjatel peaksid selle aja peale olema juba tublid juured all,” tähendas Trumm nukral häälel.

         “Õige küll,” naeratas Kunksmoor. “Su takjad olid mul vahepeal juba meelest läinud.”

         Siis istusid nad sööma. Seenesoust oli väga maitsev, kuid Trumm jäi kõigest kiitmisest hoolimata ikkagi kurvaks.

         “Ara pilka mind, Emmeliine,” lausus ta, kui Kunksmoor ütles, et nii maitsvaid seeni pole ta eluilmas söönud.

         Ja kui Kunksmoor talle lõpuks kurvameelsuse vastu tilkasid tahtis anda, sai Trumm päris pahaseks.

         “Nii see ju ka ei kõlba,” ütles ta, “et mina ajan muudkui maailma hukka, sina teed kõik korda. Minul hakkab süda valutama, aga sina annad mulle seepeale lusikatäie magusat rohtu. Ja kõik võib jälle otsast alata. Las ma vähemalt valutan südant ja mõtlen, mida mina, kapten Trumm, tegema pean.”

         “Sa võiksid ju rohkem oma pilte joonistada,” arvas Kunksmoor. “Neid on vahel nii kena vaadata.”

         “Ma pole suur kunstnik,” ütles kapten kurvalt. “Mu piltidel ei ole elu sees, ja vahel nad petavad. Sa tead seda ju isegi. Kõik mu teod petavad mind. Mu süda igatseb midagi, mis ei peta.”

         Ja oligi kaptenil suur maailmamure käes. Ta kõndis rahutult mööda saart ringi, muudkui vahtis merele ja muretses.

         Kunksmoor pidas teda kogu aeg eemalt silmas ja ta süda oli kapteni pärast valu täis.

         Need olid rasked päevad.

         Ühel murelikul hommikul ärkas kapten Trumm alles siis, kui Kunksmoor juba õuest tuli. Moori põsed õhetasid, ta riided lõhnasid meretuulest ja meest ja ta süli oli täis kibuvitsaroose.

         “Näe,” ütles Kunksmoor, “kibuvitsaroosid on õide puhkenud!”

         Ta pani roosid vaasi ja istus voodiservale Trummi kõrvale. “Võib-olla tahad sa jälle merele minna?” küsis ta. “Ma võiksin sind uuesti nooreks meheks teha, kui sa tahad.”

         “Kas sa ennast ka nooreks teed?” küsis kapten vastu.

         “Ei,” ütles Kunksmoor. “Mina pean vanaks nõiaks jääma. Mind on seesugusena vahel vaja.”

         “Kas sa siis vähemalt ootad mind, kuni ma jälle vanaks saan?” küsis kapten.

         “Ei,” ütles Kunksmoor. “See rikuks su iseloomu ära, kui sa teaksid, et sind elu lõpul vana nõid ees ootab.”

         Kapten vajus mõttesse.

         “Sellisel juhul ei lähe ma kuskile,” ütles ta lõpuks. “Ma pole enam mõni poisike ja õigupoolest pole mul tahtmist ka selleks saada. Küllalt olen juba laevu põhja ajanud.”

         Nüüd kutsus Kunksmoor Trummi õue. Õues ootas Trummi üllatus. Kibuvitsaroosipõõsaste vahel päikese käes seisis kaks kena mesipuud. Need oli Kunksmoor varahommikul suurelt maalt toonud.

         Kapten astus mesipuude juurde ja vaatas, kuidas mesilased lennuaval sagisid, kuidas nad kibuvitsaõitele lendasid ning nektari ja õietolmuga koormatuna taas virgalt mesipuusse tagasi tulid.

         “Ma olen ammu tahtnud mesilasi tuua,” ütles Kunksmoor. “Mesilased on targad linnud. Mesilased teavad rohtu üheksa häda vastu. Ainult nendega on koledasti tööd.”

         “Mina hakkan seda tööd tegema,” ütles kapten ja ta häälest kõlas kummalist kergendust.

         “Aga neile peab meetaimi külvama,” ütles Kunksmoor. “Siin saarel pole neil suurt midagi võtta.”

         “Mina külvan,” hõiskas Trumm. “Just mesilastele meetaimi külvata olengi ma kogu eluaeg igatsenud, kuidas ma sellest ometi ise pole aru saanud! Peaaegu oleks kogu mu elu asjatult möödunud.”

         Ja Trumm võttis õnnelikult oma moori ümbert kinni ja andis moorile musi.

         Oli ütlemata ilus suvehommik. Õhk Kunksmoori saare umber oli kuldne ja sumises.

  • Country in which the text is set
    Estonia
  • Featured locations

    An anonymous island in the Gulf of Finland, a big town (Tallinn?)

  • Impact

    "Old Mother Kunks" and its sequel "Old Mother Kunks and Captain Trumm" are modern fairytales about a good witch who lives in harmony with nature and heals her patients – humans and animals – with spells and herbs. At the end of story Old Mother Kunks has to heal the sea itself because the negligence of people has caused an oil disaster. Although her spells are not strong enough, she still manages to save the sea.

    The "Old Mother Kunks" books have enjoyed enduring popularity and have been published several times. The stories have also been the subject of a number of animated films and several theatre productions. In Estonian the word "kunksmoor" has become a synonym for "good witch." In 1976 Aino Pervik received the annual Juhan Smuul literature prize for "Old Mother Kunks and Captain Trumm." In 2000 "Old Mother Kunks" came third in a poll conducted by the Estonian Children's Literature Centre of the 100 best Estonian children's books of the twentieth century.

    Ingrid Velbaum-Staub

  • Balticness

    The Baltic Sea is one of the most fragile ecological systems in the world and every oil leak can have fatal consequences. However, in the mid-1970s, at a time when official propaganda was emphasizing the “scientific-technical revolution,” focusing on such environmental problems in the context of children’s literature represented a highly unusual and innovative approach.

  • Bibliographic information

    Aino Pervik: Kunksmoor, Tallinn 1986, p.99-111

  • Translations
    Language Year Translator
    English 1986 Ellen Sillamägi
    Finnish 1978 Kirsi Kunnas
    German 1979 A. Kaidja
    Russian 1983 T. Teppe
    Russian 1988 Vera Ruber
  • Year of first publication
    1973
  • Place of first publication
    Estonia